“Terviklikuks ei saada ainult oma valguse poole vaadates, vaid ka seda tundma õppides, mille oleme endast kõrvale jätnud.“
– Jungi varjukäsitlusest inspireeritud mõte
Meile meeldib mõelda endast kui heast, kannatlikust, tugevast ja mõistlikust inimesest. Kuid meis võivad elada ka viha, kadedus, hirm, solvumine, kontrollivajadus ja ebakindlus.
Ja varjus ei peitu ainult see, mida peame halvaks. Sinna võivad jääda ka julgus, loovus, jõulisus, spontaansus ja oskus enda eest seista, kui oleme kunagi õppinud, et neid pole sobilik näidata.
Jungiaanlikus psühholoogias nimetatakse „varjuks“ neid isiksuse osi, mida me endas ei tunnista või oleme teadvusest kõrvale tõrjunud; varju teadvustamist peetakse üheks terviklikumaks inimeseks kasvamise osaks.
Tähendamissõna „Tuba, kuhu ma ei tahtnud vaadata“
Kord päris noor naine oma vanaemalt suure maja. Maja oli kaunis.
Selle ees õitsesid roosid, akendest langes tubadesse valgus ning seintel rippusid perekonna vanad maalid.
Naine korrastas kõik toad.
Ăśhes toas hoidis ta oma raamatuid.
Teises võttis vastu külalisi.
Kolmandasse pani kõik asjad, mille üle ta uhke oli.
Kuid maja kõige kaugemas koridoris oli üks väike must uks.
Vanaema oli kunagi öelnud: „Ka see tuba kuulub maja juurde.“
Naine polnud ust kunagi avanud.
„Seal pole midagi, mida mul vaja oleks,“ ütles ta.
Aastad möödusid.
Ühel päeval hakkas naine märkama, et majas on kummaline lõhn.
Ta avas aknad. Põletas lõhnaküünlaid. Koristas põrandaid. Vahetas kardinad.
Aga lõhn jäi.
Veelgi enam – mõnikord kostis musta ukse tagant vaikset koputamist.
Kop-kop.
Naine pani ukse ette tooli. Koputamine jätkus. Ta tõstis ukse ette kummuti. Koputamine muutus tugevamaks.
Lõpuks kutsus ta vana aedniku, kes oli tema vanaema tundnud.
„Midagi on mu majaga valesti,“ ütles naine. „Ma olen kõik nähtavad toad korda teinud, aga rahu pole.“
Aednik kõndis läbi maja ja jäi musta ukse ette seisma.
„Kas sa oled siin koristanud?“
„Ei.“
„Miks?“
„See tuba mulle ei meeldi.“
Aednik vaatas talle otsa.
„Aga kas ta sellepärast lakkas sinu maja osaks olemast?“
Naine vaikis.
Must uks
Järgmisel hommikul võttis naine võtme.
Tema käsi värises. Ta avas ukse. Tuba oli pime ja tolmune. Nurgas seisis kast.
Naine avas selle.
Kõige peal leidis ta vana sedeli: VIHA
Ta ehmus.
„Mina pole vihane inimene.“
Aednik küsis: „Kas sa pole kunagi olnud?“
Naine meenutas kõiki kordi, mil oli naeratanud, kuigi tahtnuks öelda: „See tegi mulle haiget.“
Järgmine sedel ütles: KADEDUS
„See pole kindlasti minu oma.“
„Kas sa pole kunagi tahtnud midagi, mis oli teisel?“
Naine langetas pilgu.
Kolmandal sedelil seisis: HIRM
Neljandal: SOLVUMINE
Viiendal: VAJADUS OLLA ALATI HEA
Naine hakkas nutma.
„Ma ei taha selline olla.“
Aednik istus tema kõrvale.
„Selle toa avamine ei tähenda, et pead hakkama kõige järgi tegutsema, mida siit leiad.“
„Milleks ma siis seda vaatan?“
„Et see ei juhiks sind pimedusest.“
Kastide all
Naine hakkas tuba koristama.
Ăśhe vana kasti alt leidis ta midagi ootamatut.
Seal oli väike puidust karp.
Selle peale oli kirjutatud: JULGUS
„Miks see siin on?“
Aednik küsis: „Kas sulle lubati lapsena vihastada?“
„Ei. Mulle öeldi, et hea tüdruk ei vihasta.“
„Kas sul lubati enda eest seista?“
Naine mõtles.
„Mitte eriti.“
Aednik naeratas.
„Siis panid sa koos vihaga kappi ka osa oma jõust.“
Järgmises karbis oli: ENDA EEST SEISMINE
Kolmandas: LOOVUS
Neljandas: SPONTAANSUS
Viiendas: OMA HĂ„Ă„L
Naine vaatas aednikule hämmeldunult otsa.
„Ma arvasin, et varjus on ainult halb.“
„Ei,“ vastas aednik.
„Varju satub kõik, millele me kunagi ütlesime: „See ei tohi olla mina.““
See sobib Jungi varjukäsitlusega: varjus võivad lisaks ebameeldivatele omadustele peituda ka realistlikud taipamised, loomulikud reaktsioonid ja loomingulised impulsid.
Peegel
Toa tagaseinal rippus vana tolmune peegel.
Naine pĂĽhkis selle puhtaks.
„Mida sa näed?“ küsis aednik.
„Iseennast.“
„Head või halba?“
Naine vaatas kaua.
„Mõlemat.“
Aednik raputas pead.
„Vaata veel.“
Naine vaatas.
Viimaks ütles ta: „Tervet inimest.“
Aednik naeratas.
Varjukülje tundmaõppimine ei tähenda oma halbade omaduste õigustamist.
Kui avastan endas viha, ei pea ma muutuma vägivaldseks.
Kui märkan kadedust, ei pea ma sellele kuuletuma.
Kui tunnen hirmu, ei pea hirm minu eest otsustama.
Ma saan öelda: „Jah, ka see tunne on minus. Mida ta mulle näitab?“
Mõnikord võib eriti tugev reaktsioon teise inimese suhtes kutsuda meid uurima ka iseennast. Jungiaanlikus käsitluses seostatakse varju sageli projektsiooniga – enda teadvustamata omadusi võidakse tajuda eeskätt teistes.
Kuid see ei tähenda, et iga asi, mis meid teises häirib, oleks meie enda vari. Teine inimene võib tõepoolest käituda halvasti. Enesevaatluse eesmärk pole kaotada tervet otsustusvõimet, vaid lisada sellele üks küsimus: „Miks just see puudutab mind nii tugevalt?“
Tarkusehetk
Õpilane küsis õpetajalt: „Kas ma pean oma varjust lahti saama?“
Ă•petaja sĂĽĂĽtas kĂĽĂĽnla. Seinale ilmus tema vari.
„Proovi.“
Ă•pilane liikus. Vari liikus temaga.
Ta astus valgusele lähemale. Vari jäi endiselt.
„Ma ei saa sellest lahti.“
„Just.“
„Mida ma siis tegema pean?“
Õpetaja vastas: „Õpi tundma, mis sinuga kaasa kõnnib.“
„Ja mis siis juhtub?“
„See, mida sa tunned, ei pea enam salaja sinu eest valikuid tegema.“
Naine ei lukustanud musta ust enam kunagi.
Ta ei kolinud sinna elama. Kuid ta ei teeselnud enam, et seda tuba pole olemas.
Aeg-ajalt läks ta sinna, avas akna ja vaatas, kas midagi oli jälle pimedasse nurka kogunenud.
Ja kummalisel kombel muutus kogu maja valgemaks.
Mitte sellepärast, et pimedus oleks maailmast kadunud.
Vaid sellepärast, et majas polnud enam tuba, mida ta kartis vaadata.
Võib-olla on nii ka inimesega.
Me ei saa terviklikuks siis, kui tõestame endale, et meis on ainult valgus.
Me kasvame terviklikumaks siis, kui suudame öelda: „See olen ka mina. Ma näen seda. Ma mõistan seda. Ja nüüd saan mina valida, mida ma sellega teen.“
„Ära karda avada ust enda varju. Mõnikord leiad sealt mitte koletise, vaid ammu unustatud osa iseendast, kes ootab, et sa ta lõpuks valguse kätte kutsuksid.“
– Ajatu elutarkus