💎 Ajatu elutarkuse lugu „Oh ilus hetk, oh viibi veel!“

„Oh ilus hetk, oh viibi veel!“
— Johann Wolfgang von Goethe, „Faust“

„Õpeta mind tegema sinu meele järgi, sest sina oled minu Jumal! Sinu hea Vaim juhatagu mind tasasel maal.“
— Psalm 143:10

Inimese elu koosneb hetkedest.

Mõni neist möödub peaaegu märkamatult, teine saadab meid terve elu. Vahel kogeme midagi nii kaunist, et süda sosistab: „Oh ilus hetk, oh viibi veel!“ Kuid aeg ei peatu. Ta voolab edasi nagu jõgi, kutsudes meid iga möödunud hetke järel järgmise sammu juurde.

Johann Wolfgang von Goethe „Faust“ ei jutusta üksnes ühest mehest. See peegeldab iga inimese sisemist võitlust. Fausti hinge pärast peetud võitlus ei kuulu ainult kirjandusse – see toimub ka meie endi südames iga kord, kui peame valima ajutise naudingu ja püsivate väärtuste, pettuse ja tõe, isekuse ja armastuse vahel.

Ka Piibel ei õpeta meid paluma pikemaid päevi ega rohkem ilusaid hetki. Ta õpetab paluma tarkust neid õigesti näha.

„Anna mulle arusaamist oma arusaamise ja sõna mööda.“

Kui inimene õpib vaatama elu Looja pilguga, muutub iga hetk – olgu rõõmus või raske – võimaluseks kasvada armastuses, tänulikkuses ja tarkuses. Siis ei pea me enam aega kinni hoidma, sest mõistame, et kõige kaunimad hetked ei kao. Need jäävad elama südames, mis on õppinud neid vastu võtma.

Elutarkuse vahetus

Üks õpilane küsis kord oma õpetajalt:

Õpilane: „Miks ütles Faust: „Oh ilus hetk, oh viibi veel!“? Kas ta tahtis aega peatada?“

Õpetaja naeratas.

Õpetaja: „Enamik inimesi arvab, et ta igatses lihtsalt õnne. Kuid nende sõnade taga peitus palju sügavam küsimus.“

Õpilane: „Milline?“

Õpetaja: „Võitlus selle pärast, mille inimene oma elu kõige suuremaks väärtuseks teeb.“

Õpilane jäi mõttesse.

Tähendamissõna – Aedniku hetk

Elas kord vana aednik, kes oli kogu elu puid istutanud.

Ühel varahommikul seisis ta õitsva õunapuu all. Kastepiisad särasid lehtedel, linnud laulsid ja päike tõusis tasa üle metsa.

Ta sulges silmad ning sosistas: „Oh ilus hetk… viibi veel.“

Hetk hiljem avas ta silmad. Päike tõusis kõrgemale. Linnud lendasid edasi. Kaste aurustus.

Noor mees, kes seda pealt nägi, küsis: „Kas oled kurb, et see hetk möödus?“

Vana aednik raputas pead.

„Ei.“

„Miks siis tahtsid, et see jääks?“

Aednik naeratas.

„Sest ilu väärib tänu. Aga kõike, mida armastusega vastu võtad, ei pea sa kinni hoidma. Armastus oskab ka lahti lasta.“

Elutarkuse vahetus

Õpilane: „Kas inimene ei tohigi soovida, et õnn kestaks?“

Õpetaja: „Soovida võib. Aga kui püüad hetke vangistada, muutub rõõm tasapisi hirmuks selle kaotamise ees.“

Õpilane: „Kas selles oligi Fausti katsumus?“

Õpetaja: „Jah. Küsimus polnud ainult ilusas hetkes. Küsimus oli selles, mille nimel inimene on valmis elama – ja mille nimel isegi oma hinge kaotama.“

Õpilane: „Kas siis ilus hetk võib olla ka kiusatus?“

Õpetaja: „Kui sellest saab sinu kõrgeim eesmärk, siis küll. Kui aga võtad seda kingitusena, juhib see sind tänulikkuseni.“

Õpilane jäi mõttesse.

„Siis pole tähtis mitte see, kui kaua hetk kestab…“

Õpetaja lõpetas tema lause:

„…vaid kelle valguses sa seda hetke näed.“

Hetkeks jäi kõik vaikseks.

Siis lisas õpetaja: „Kui näed iga hetke tänuliku südamega, jääb see sinusse ka siis, kui aeg on juba edasi läinud.“

Tarkusehetk

Goethe „Faust“ ei jutusta ainult ühest mehest.

See peegeldab iga inimese sisemist võitlust.

Kas me otsime üksnes meeldivaid hetki?

Või otsime Tõde, mis jääb püsima ka siis, kui ilus hetk on möödunud?

Kõige suurem ime ei ole see, et ilus hetk kestaks igavesti.

Kõige suurem ime on see, et üksainus hetk võib muuta inimese kogu ülejäänud elu.

Ilus hetk on kingitus.

Aga veel suurem kingitus on süda, mis oskab seda märgata.

„Anna mulle arusaamist, et ma hoiaksin sinu Seadust ja peaksin seda kõigest südamest.“
— Psalm 119:34

Ja veel: „Õpeta meid meie päevi nõnda arvama, et me saaksime targa südame.“
— Psalm 90:12

Need palved ei küsi pikemat aega ega rohkem ilusaid hetki.

Need paluvad arusaamist, et näha iga hetke sellisena, nagu Looja selle on kinkinud.

Pärimustarkus: „Kes oskab tänast päeva hinnata, sellele kingib homne uue rõõmu.“

Ja veel: „Igal päeval on oma arm.“

Kuldaväärt mõte: Ilusaid hetki ei saa peatada. Kuid nende ilu võib jääda inimese südamesse kogu eluks.

Lõppmõtisklus: Faust hüüdis:

„Oh ilus hetk, oh viibi veel!“

Meie aga võiksime palvetada teisiti:

„Issand, anna mulle arusaamist oma arusaamise ja sõna mööda. Õpeta mind nägema iga hetke sellisena, nagu Sina oled selle loonud. Ära lase mul klammerduda mööduvasse, vaid kingi mulle tark süda, mis oskab igas hetkes ära tunda Sinu headuse.“

Sest kõige ilusam hetk ei ole see, mis kestab kõige kauem.

Kõige ilusam hetk ei ole ka see, mida püüame iga hinna eest kinni hoida.

Kõige ilusam hetk on see, mis muudab meie südame ning õpetab meid nägema igavikku ka kõige lühemas silmapilgus.

„Kõik on ta omal ajal ilusaks teinud; ta on pannud inimeste südamesse ka igaviku.“
— Koguja 3:11