đ· TĂ€nane kokkulepe iseendaga
Armastan avatud sĂŒdame ja avatud silmadega
âArmumine idealiseerib. Armastus tutvub.â
â Ajatu elutarkus
TĂ€na luban endal tunda.
Ma ei hĂ€bene liblikaid kĂ”hus, sĂŒdame kiiremat löömist ega seda imelist tunnet, kui keegi muudab maailma korraga natuke kirkamaks.
Aga ma ei kiirusta.
Ma ei pea esimest Ôit veel viljaks ega tugevat tunnet kohe saatuseks.
Ma lasen inimesel ennast nÀidata.
Kuulan sÔnu, kuid vaatan ka tegusid.
MÀrkan, kuidas ta kohtleb teisi ja milliseks muutub siis, kui elu ei lÀhe tema tahtmist mööda.
Ma ei tee punastest lippudest roose ega tÀida tundmatuid kohti oma unistustega.
Ma kĂŒsin endalt: âKas saan tema kĂ”rval olla mina ise?â
âKas mu sĂŒda oskab tema kĂ”rval peale kiire löömise ka rahuneda?â
TÀna meenutan endale: Keemia vÔib meid kokku tuua.
Iseloom nÀitab, kas meil on hea kokku jÀÀda.
Ma vÔin armuda ja ikkagi hoida ohjad enda kÀes.
Sest armumine vĂ”ib tulla nagu kevadine Ă€ike, kuid usaldus kasvab nagu puu â aeglaselt ja juurte kaudu.
đ· TĂ€nane meeldetuletus
âĂra pea Ă”it veel viljaks. Aga Ă€ra karda ka Ă”itsemist.â
â Ajatu elutarkus
TĂ€na ma ei karda armuda.
Ma lihtsalt annan sĂŒdamele ruumi ja ajale vĂ”imaluse rÀÀkida.
đ·Mina ulatan mĂ”tte. Sina otsustad, kas sellest saab sinu tĂ€nane kokkulepe.

