Enese tundmisest, sisemisest vabadusest ja julgusest olla iseenda sõber
„Kõige olulisem suhe, mida elu jooksul kujundad, on suhe iseendaga.“
— Ajatu elutarkus
Me õpime armastama oma vanemaid, lapsi, elukaaslast ja sõpru. Õpime nende eest hoolitsema, neid mõistma, neile andestama ning nende rõõmudest osa saama.
Kuid kui sageli mõtleme sellele, milline on meie suhe iseendaga?
Kas kohtleme ennast sama hoolivalt kui inimesi, keda armastame? Kas oskame endale andestada, oma vajadusi märgata ja oma väärtust tunnistada?
Mõnikord kulub aastaid, enne kui mõistame, et ka meie ise väärime seda armastust, mida teistele nii heldelt jagame.
Kui hakkasin iseennast armastama
Kui ma hakkasin ennast piisavalt armastama, muutus tasapisi ka minu suhtumine ellu.
Ma ei tahtnud enam iga hinna eest teistele meeldida ega pidanud vajalikuks oma väärtust pidevalt tõestada.
Hakkasin loobuma sellest, mis ei olnud mulle hea – harjumustest, mis mind kurnasid, uskumustest, mis mind piirasid, ning suhetest, milles pidin oma tõelisi tundeid varjama.
Mõistsin, et hoolimine ei tähenda kõige talumist ning armastus ei nõua iseenda unustamist.
Õppisin ütlema „ei“ ilma süütundeta ja „jah“ sellele, mis oli kooskõlas minu väärtustega.
See ei juhtunud üleöö.
Vahel astusin sammu edasi, vahel pöördusin vanade harjumuste juurde tagasi. Kuid iga kogemus õpetas mind ennast paremini tundma.
Ja ühel päeval märkasin midagi erilist.
Kui lähen kohtuma kellegagi, kellest südamest hoolin, tunnen juba hommikul rõõmsat ootusärevust.
Valmistun kohtumiseks, mõtlen meie ühisele ajale ja tunnen, kui hea on olla koos inimesega, kes on mulle kallis.
Siis aga küsisin endalt: „Millal tundsin viimati samasugust rõõmu kohtumisest iseendaga?“
Millal võtsin teadlikult aega, et kuulata oma mõtteid, märgata oma tundeid ja lihtsalt olla?
Ilma kiirustamata. Ilma ennast arvustamata. Ilma vajaduseta kellelegi midagi tõestada.
Hakkasin neid hetki endale lubama.
Vahel istusin vaikuses, vahel jalutasin looduses. Mõnikord meenutasin oma elu õnnestumisi, teinekord vaatasin julgelt otsa eksimustele, mida olin kaua endale ette heitnud.
Õppisin mõistma, miks olin teinud teatud valikuid ja miks mõned kogemused olid jätnud minusse sügava jälje.
Tasapisi kadus vajadus olla keegi teine.
Ma ei pidanud enam oma minevikku häbenema ega ootama, kuni olen piisavalt tubli, edukas või täiuslik, et ennast väärtustada.
Ma olin väärtuslik juba praegu – koos oma tugevuste, nõrkuste ja poolelioleva kasvamisega.
Algul ei osanud ma sellele uuele tundele nime anda.
See oli midagi enamat kui rahulolu. See oli sisemine leppimine, milles oli korraga nii rahu, vabadust kui ka rõõmu.
Nüüd tean.
See on iseenda tundmine, mõistmine ja armastamine.
Mitte sellepärast, et minus poleks enam midagi muuta, vaid sellepärast, et ma ei pea ennast muutumiseks kõigepealt halvaks pidama.
Mida iseenda armastamine mulle õpetas?
Iseenda armastamine ei ole isekus ega veendumus, et mul on alati õigus.
See on oskus tunnistada oma eksimusi ilma ennast alandamata.
See on julgus seada piire ilma teisi halvustamata.
See on hoolimine oma kehast, meelest ja hingelisest heaolust, ilma et unustaksin teiste vajadusi.
See on mõistmine, et ma võin olla teistele toeks, ilma et peaksin kogu nende elu enda õlgadele võtma.
Ja see on teadmine, et minu väärtus ei sõltu sellest, kui palju ma suudan teha, anda või saavutada.
Ma ei pea olema täiuslik, et olla armastust väärt.
Elus tuleb ette palju tähendusrikkaid kohtumisi. Mõned inimesed jäävad meie kõrvale aastakümneteks, teised saadavad meid vaid lühikese teekonna.
Kuid on üks inimene, kellega oleme koos oma elu esimesest hetkest viimaseni.
See inimene oleme meie ise.
Seepärast tasub õppida temaga sõbraks saama.
Kuulama teda siis, kui ta on väsinud. Julgustama teda siis, kui ta kardab. Andestama talle siis, kui ta eksib. Ja rõõmustama koos temaga iga väikese edusammu üle.
Sest mida paremini tunneme ja mõistame iseennast, seda teadlikumalt saame kujundada ka oma suhteid teistega.
Iseenda armastamine ei tähenda, et oleme oma arengutee lõppu jõudnud. See tähendab, et oleme õppinud seda teed käima iseenda vastu sõbralikult.
Tarkuse seeme: „Kõige olulisem kohtumine sinu elus võib olla kohtumine iseendaga. Ära mine sellele kohtumisele kohtumõistjana, vaid sõbrana.“
Enda tundmine on tarkuse tee algus. Enda mõistmine annab sellele sügavuse. Iseenda armastamine annab julguse käia seda teed iseendaks jäädes.
Vana tarkus. Uus lugu. Sinu enda taipamine.

