Kunagi oli Maa peal saar, kus elasid kõik hingelised väärtused ja omadused. Kui ühel päeval hakkas saar vee alla vajuma, istusid kõik laevadele, et saarelt pääseda.
Ainult Armastus jäi üksi ega teadnud, kuidas saarelt pääseda. Ta pöördus Rikkuse poole, palus end laevale võtta. Rikkus vastas, et tal on palju kulda ja kalliskive, kahjuks pole Sinu jaoks ruumi.
Siis pöördus Armastus Kurbuse poole, too aga vastas, et ta on nii kurb ja vajab üksindust.
Armastus läks Uhkuse juurde, palus temalt abi, aga Uhkuse arvates, rikuks Armastus tema laeval harmooniat. Samas kõrval õõtsus lainetel Rõõmu laev. Ka Rõõm ei aidanud Armastust, kuna ta oli hõivatud lõbustuste ja meelelahutustega.
Armastus vajus meeleheitesse. Äkki kuulis seljatagant häält, pööras ringi ja nägi vanakest, kes kutsus ta oma laevale. Kui kuivale maale jõuti, oli Armastus unustanud temalt nime küsida, kes ta päästis.
Ta pöördus Tarkuse poole: “Ütle, Tarkus, kes oli mu päästja? Kes oli see vanake?” “See oli Aeg,” vastas Tarkus. “Aeg? Miks just Aeg mind päästis,” päris Armastus.
Tarkus pööras pilgu kaugusse, kuhu oli kadunud vanake ning vastas: “Sest ainult Aeg teab, kui tähtis on elus ARMASTUS.”
Plutarchos on kord ütelnud: “Kõige targem nõuandja on aeg”.
Henry Van Dyke: “Aeg on liiga aeglane neile, kes ootavad, liiga kiire neile, kes kardavad, liiga kaua nende jaoks, kes leinavad, liiga lühike nende jaoks, kes rõõmustavad, kuid neile, kes armastavad, on aeg igavik.”
Armastus võidab kõik!
Kõigile palju ARMASTUST!
Tundmatu autor