…kasutad meelt nagu peeglit…

Elas kord õpetlane, kes oli tuntud oma sügava tarkuse ja rahu poolest. Paljud tulid tema juurde, otsides juhatust ja mõistmist, sest tema teadmised ja eluviis paistsid olevat teistest kõrgemad. Ühel päeval tuli tema juurde noor mees, kes oli rahutu ja täis küsimusi.

“Noor inimene,” ütles õpetlane, “kuidas saan sind aidata?”

Noormees vastas: “Õpetaja, olen otsinud vastuseid eluküsimustele, kuid iga kord, kui arvan midagi mõistvat, leian end taas segaduses. Kuidas suudad sina olla nii rahulik ja selge mõistusega?”

Õpetaja naeratas ja ütles: “Luba ma räägin sulle ühe loo.”

Elas kord ühes mägikülas vana erak, kes oli tuntud oma suure tarkuse poolest. Ta elas oma lihtsas onnis, ümbritsetuna looduse ilust, ja tema kuulsus levis kaugele. Ühel päeval tuli tema juurde kaugest linnast pärit inimene, kes oli oma elus kaotanud rahu ja tasakaalu.

“Inimene,” küsis erak, “mis toob sind minu juurde?”

“Lugupeetud erak,” vastas külaline, “olen oma elus nii palju saavutanud, kuid olen ikkagi rahutu. Olen kogunud teadmisi ja varandusi, kuid sisemine rahu on jäänud saavutamata. Kuidas suudad sina elada nii rahulolevalt, eemal kõigest ja kõigist?”

Erak vastas: “Kujuta ette, et sa kasutad meelt nagu peeglit. See ei ahmi midagi, ei keeldu millestki. See võtab vastu, kuid ei hoia kinni. Peegel lihtsalt peegeldab kõike, mis tema ette asetatakse, kuid kui see eemaldatakse, jääb peegel endiseks – puhtaks ja selgeks.”

Ostukorv