Elas kord tark kuningas, kes otsis vastuseid sügavate küsimuste kohta. Ühel päeval kutsus ta oma lossi targa õpetlase ja küsida temalt.
Kuningas:** Mis valgustab inimest?
Tark: Päike, mu valitseja.
Kuningas: Aga kui päike loojub, mis valgustab inimest siis?
Tark: Siis valgustab teda kuu. 
Kuningas: Aga kui päike ja kuu on mõlemad loojunud?
Tark: Siis on tuli tema valguseks. 
Kuningas: Aga kui päike ja kuu on loojunud ning tuli kustunud, mis on siis tema valguseks?
Tark: Siis on kõne tema valguseks. On ju nii, mu valitseja, et inimene läheb sinnapoole, kust kostab kõnet, isegi siis, kui ta iseenda kätt ei näe.
Kuningas:** Aga kui päike ja kuu on loojunud, tuli kustunud ja kõne vaikinud, mis valgustab inimest siis? Mis jääb inimesele täielikus pimeduses ja vaikuses? Kas on inimese sisemuses loova elu allikas või sõltub ta ainult ümbritsevast?
Tark mõtles hetkeks, vaadates kuninga sügavaid ja mõtlikke silmi. Siis vastas ta rahulikult: Kui päike ja kuu on loojunud, tuli kustunud ja kõne vaikinud, valgustab inimest tema enda sisemine valgus. See on tema hinge valgus, mis tuleneb sisemisest teadmisest, usust ja loovusest. Isegi täielikus pimeduses ja vaikuses on inimeses olemas valgusallikas, mis juhatab teda edasi.
Kuningas naeratas ja noogutas mõistvalt. Ta sai aru, et inimese sisemine valgus on tema tõeline juhataja, mis aitab tal leida teed ka kõige sügavamates raskustes ja pimeduses. Ta mõistis, et kuigi väline valgus on oluline, on inimese sisemine valgus see, mis tõeliselt valgustab ja juhib teda läbi elu.
Loo moraal: Väline valgus ja juhatus on tähtsad, kuid tõeline valgus tuleb inimese sisemusest. Isegi kui kõik välised valgusallikad kaovad, on inimesel alati olemas sisemine valgus – tema hing, uskumused ja sisemine jõud – mis juhatab teda läbi pimeduse ja raskuste. See valgus on see, mis tõeliselt valgustab ja annab suuna.
Tundmatu autor