Ammu enne valgete inimeste saabumist Põhja-Ameerikasse, elas seal rahvas, kes tundis loodust ja austas oma esivanemate tarkust. Selle rahva seas oli üks hõim, kelle pealik, Vihane Kotkas, oli tuntud oma tarkuse ja vaoshoituse poolest. Pealik Vihane Kotkas teadis, et tõelise juhi väärtus seisneb tema tegudes, mitte sõnades. Tema lemmikvanasõna oli: “Parem, kui vähem kõuemürinat suus ja rohkem välku kätes.”
Vihasel Kotkal oli kaks poega, Karge Tuul ja Kõu. Karge Tuul oli rahulik ja mõtlik, alati hoolikalt kaalutledes oma samme enne tegutsemist. Kõu oli vastupidine – kirglik, energiline ja tihti rohkem rääkimise kui tegutsemise poole kaldu.
Ühel suvel tabas hõimu raskused. Nende jahimaad kuivasid ja saagid kahanesid. Hõimu vanemad pöördusid Vihase Kotka poole, paludes tal leida lahendus. Vihane Kotkas otsustas anda oma poegadele võimaluse tõestada ennast. Ta kutsus Karge Tuule ja Kõu enda juurde ning ütles:
“Meie rahval on raske aeg. Peame leidma uue allika vee ja toidu jaoks. Igaüks teist peab juhtima väikese rühma mehi, et leida lahendus meie probleemidele.”
Kõu võttis oma rühma ja rändas kiiresti edasi, andes teel suuri lubadusi ja kõlavaid kõnesid. Ta rääkis, kuidas nad leiavad rikkalikud jahimaad ja rikkaliku veevoolu. Tema sõnad inspireerisid mehi, kuid teekonnal nad seisid silmitsi paljude raskustega – mäed, orud ja tihedad metsad.
Kuna Kõu oli keskendunud rohkem oma kõnedele ja suurtele lubadustele, ei olnud ta piisavalt ettevalmistunud ja tema rühma mehed kurnati kiiresti. Lõpuks ei leidnud nad midagi ja pidid tühjade kätega tagasi pöörduma.
Karge Tuul seevastu juhatas oma rühma vaikselt ja rahulikult. Ta planeeris oma teekonda hoolikalt, kuuldes loodust ja jälgides loomade käitumist. Ta ei andnud suuri lubadusi, vaid keskendus tegudele. Teekonna jooksul pidas ta oma mehi julgustavalt ja nad liikusid edasi kindla sihiga.
Karge Tuul ja tema rühm leidsid lõpuks rikkaliku oja, mis voolas läbi viljaka oru, kus oli palju ulukeid ja vilju. Nad naasid hõimu juurde, kandes endaga häid
Kui mõlemad rühmad tagasi jõudsid, kogunes kogu hõim, et kuulda poegade lugusid. Kõu rääkis oma raskustest ja sellest, kuidas tema suured sõnad ei viinud neid sihile. Karge Tuul jagas rahulikult oma teekonda ja seda, kuidas nad leidsid uue eluallika.
Vihane Kotkas vaatas oma poegi ja ütles: “Nagu vanasõna ütleb: ‘Parem, kui vähem kõuemürinat suus ja rohkem välku kätes.” Teod räägivad valjemini kui sõnad. Meie rahva jaoks on oluline, et meie juhid ei keskenduks ainult rääkimisele, vaid tegutsemisele.”
Sellest päevast alates austasid hõimu liikmed Karge Tuult tema tarkuse ja tegude eest ning õppisid, et tõelise juhi väärtus seisneb tema võimes viia ellu oma lubadusi läbi kindlate tegude.
See lugu õpetab meile, et sõnad võivad olla inspireerivad, kuid tõelise muutuse toovad ellu ainult kindlad ja sihipärased teod. Tõeline juhtimine tähendab vähem rääkimist ja rohkem tegutsemist, näidates oma väärtust läbi tegude, mitte ainult sõnade.
Tundmatu autor