Kunagi ammu elas vaikses külas mees nimega Armand, kes oli tuntud oma nutikuse ja töökuse poolest. Ta oli nooruses rännanud kaugele, õppinud erinevaid ameteid ja naasnud kodukülla kindla eesmärgiga – saada rikkaks ja elada ülejäänud elu muretult. Armand uskus, et kui tal oleks piisavalt raha, võiks ta lõpuks tunda rahu ja õnne.
Küla servas voolas kristallselge jõgi, mille ääres kasvasid viljakad puud ja mille kaldal kohisesid kuldsed nisupõllud. Legend rääkis, et kes suudab jõest välja tõmmata kuldkivi, leiab õnne ja rikkuse kogu eluks. Aastakümneid olid paljud seda kivi otsinud, kuid tulutult.
Armand, kes ei tahtnud lihtsalt niisama elada, otsustas kogu oma jõu pühendada sellele müstilisele kivile. Ta ärkas varahommikul ja sukeldus jõe sügavustesse, otsides päevast päeva, kuust kuusse. Aeg-ajalt leidis ta kauneid vääriskive ja haruldasi pärleid, kuid need polnud tema jaoks piisavad – tema südames oli vaid ihalus kuldkivi järele. Ta müüs oma leitud kalliskivid, ehitas suure maja ja ostis uhked rõivad, kuid ikka ei tundnud ta rahulolu.
Ühel päeval, kui ta jälle jões sumas, komistas ta millegi vastu. Põnevusest hingetuna sukeldus ta sügavamale ja tõmbas veepõhjast välja suure kuldse kivi – see oli see, mida ta oli otsinud! Armandi süda täitus rõõmuga, kuid siis juhtus midagi kummalist. Kui ta tahtis kivi välja tuua, tundis ta, et see on palju raskem kui tundus, ja see hakkas teda endaga sügavusse tõmbama. Ta hoidis sellest kinni, püüdes meeleheitlikult ujuda pinnale, kuid mida tugevamalt ta sellest kinni haaras, seda sügavamale vajus ta.
„Lase lahti!“ hüüdis üks vana kalur kaldalt. „See pole sinu, see ei kuulu kellelegi! See kivi on neile, kes oskavad loobuda.“
Kuid Armand ei suutnud lahti lasta. Ta oli pühendanud oma elu sellele kivile, ohverdanud kõik, mis tal oli. Lõpuks, viimses hädas, kui kopsud olid vett täis ja jõud kadumas, lõdvestas ta oma haarde ja lasi kuldkivil vajuda jõe põhja. Hetkega kerkis ta pinnale, hingeldades ja jõuetuna kaldale roomates.
Kalur istus tema kõrvale ja vaatas Armandi väsinud, kuid kergendatud nägu. „Rikkus, mida sa otsid, ei peitu asjades ega kuldas. See on oskus nautida seda, mis sul juba on.“
Sellest päevast alates muutus Armand. Ta hakkas hindama oma kodu, sõpru ja lihtsaid rõõme. Ta mõistis, et ahnus oli tema tõeline koorem, mis tõmbas teda sügavikku.
Moraal: Mõnikord on suurim rikkus oskus lahti lasta ja hinnata seda, mis juba olemas on. Ahnus võib meid pimestada ja takistada nägemast, et tõeline väärtus peitub hetkes, mitte asjades.