Elas kord väikeses külakeses mägede jalamil põllumees. Ta oli lihtne inimene, kes veetis oma päevi põllutööd tehes ja hoolitsedes oma pere eest. Ta oli alati hõivatud, mõeldes tulevikule ja muretsedes igapäevaelu pisiasjade pärast. Kuigi ta oli usklik ja palvetas igal hommikul, tundis ta tihti, et Jumalik kohalolek jäi temast kaugeks ja arusaamatuks.
Ühel päeval, kui mees põllul töötas, tõusis järsku tugev tuul, mis pani viljapead lainetama ja puulehed sosistama. Ta tõstis pilgu taevasse ja märkas, kuidas pilved kiirelt üle sinise taeva liikusid. Ta kuulis lindude laulu ja tundis oma näol päikese soojust. Sel hetkel meenus talle vanaema jutt, kuidas Jumal kõneleb meiega läbi looduse, kuid ta ei pööranud sellele varem kunagi erilist tähelepanu.
Mees seisis seal põllul ja hakkas tähelepanelikumalt kuulama – ta märkas, kuidas iga linnulaul, iga tuuleiil ja iga viljapea liikumine kandis endas rahu ja ilu, mida ta polnud varem tähele pannud. Sel hetkel tundis ta sügavat rahu ja mõistis, et Jumalik kohalolek oli kogu aeg tema ümber olnud, ta lihtsalt ei olnud osanud seda näha.
Päevad möödusid, ja mees hakkas märkama Jumaliku kohalolekut üha enam ja enam. Ta nägi seda päiksetõusu imelises valguses, mida ta igal hommikul jälgis, kui põllule läks. Ta tundis seda oma laste rõõmsas naerus ja oma naise soojas pilgus. Ta mõistis, et isegi võõrastega, keda ta teel kohtas, oli Jumal kohal, saates neid sõbraliku sõna või lahke teoga.
Kord tuli külla Püha Mees, kellest oli palju räägitud. Inimesed ütlesid, et tal on erakordne tarkus ja et ta oskab aidata neid, kes otsivad tõde ja rahu. Põllumees otsustas minna Püha Mehe juurde, lootes, et ehk see mees suudab vastata tema küsimustele Jumaliku Armastuse kohta. Kui ta Püha Mehe ette jõudis, küsis ta: “Kuidas ma saan tunda Jumalat enda ümber? Kuidas ma saan teda kogeda oma igapäevaelus?”
Püha Mees naeratas ja ütles: “Jumal ei ole midagi, mida sa pead kusagilt otsima. Võta enesestmõistetavana, Jumal on siin, praegu, meie ümber kõiges, mida näed ja koged. Jumal kõneleb sinuga läbi lillede, läbi tuule, läbi inimest, kellega kohtud. Kõikjal, kus sa oled, on Jumal koos sinuga. Sa pead lihtsalt avama oma südame ja meele, et seda näha ja tunda.”
Põllumees mõistis nüüd, et Jumal oli alati tema juures olnud – läbi looduse, läbi armastavate inimeste ja isegi läbi raskuste, mis teda tabasid. Ta õppis hindama iga hetke ja nägema selles Jumaliku Armastuse kohalolekut. Tema elu muutus sellest päevast alates – ta ei tundnud enam kunagi end üksikuna, sest teadis, et Jumal on alati temaga, kõigis asjades ja kõigis hetkedes.
Ja nii leidis ta sügava rahu ja õnne, sest ta mõistis, et Jumal oli kõikjal tema ümber ja tema sees. Ta õppis nägema Jumalikku Armastust igas päikesekiires, igas lilleõies ja igas naeratuses, mis talle teele sattus. Ja ta teadis, et see armastus oli alati olemas, juhatades teda läbi elu kõige imelisema ja sügavama tõe – Jumal on kõikjal, ja tema kohalolek on meile kättesaadav igal hetkel, kui me vaid suudame seda näha ja tunda.
Kas sa oled kunagi armastuse üle uhke olnud? Oled uhke olnud selle armastuse üle, mida loodus sulle annab. Jumalik Armastus sulle annab? 
