Mario de Andrade istus kord sõbra seltsis rahulikus pargis. Tuul liikus õrnalt läbi puude, lapsed naersid kauguses, ja maailm näis korraks seisatavat.
Sõber ohkas sügavalt ja ütles: “Mario, mul on alati nii kiire. Töö, kohustused, inimesed – ma tunnen, et aeg jookseb eest ära. Kuidas sina alati nii rahulik oled?”
Mario naeratas ja tõstis maast ühe langenud lehe. “Kas tead, see leht ei kiirusta kuhugi. Ta on lihtsalt osa loodusest, järgides oma loomulikku tsüklit. Elu ei ole võidujooks, vaid meloodia, mida me peame õppima kuulama.”
Sõber mõtles hetke ja küsis: “Aga mis siis, kui meil on nii palju kohustusi? Kuidas saame leida aega, et elada hetkes?”
Mario vastas: “Asi ei ole selles, kui palju aega meil on, vaid selles, kuidas me seda kasutame. Kui sa suudad olla täielikult kohal – isegi vaid mõneks hetkeks –, muutub iga hetk väärtuslikuks ja aeg kaotab oma kiirustamise tunde.”
Pärast neid sõnu istusid nad koos vaikuses, vaadates päikesekiiri, mis murdsid läbi puude lehtede. Sõber tundis, et kiirustamine tema sees oli taandumas ja rahu võttis selle koha.
Moraal: Elu ei oota, kuni lõpetad kiirustamise. Leia hetk, et hingata, olla kohal ja märgata – sest just seal peitub elu tõeline rikkus.