Ühel kevadisel pärastlõunal, kui päike paistis mahedalt ja linnud laulsid, istus William James oma kabinetis, kirjutades innukalt oma järgmist teost. Tema kirjutuslaud oli kaetud märkmetega, ideed voolasid pidevalt, kuid mõtted olid hakanud väsima. Ta tõstis pea ja vaatas aknast välja – väljas rohetas loodus ja õhk tundus kutsuv.
Hetkeks mõtles ta endamisi: “Kas ma pean iga hetke täitma tegevusega? Mis siis, kui ma lihtsalt peatun ja lasen elul end puudutada?” Ta pani sulepea käest, tõusis ja astus õue.
Aias jalutades hingas ta sügavalt sisse, tundes värsket õhku ja kuuldes lehtede rahustavat kohinat. Ta istus vana tamme alla ja sulges silmad. Aeg tundus peatuvat. James tundis iga hingetõmmet, kuulatas elu helisid enda ümber ja andis endale loa lihtsalt olla.
“Kui palju me ka ei püüaks aega kontrollida,” mõtles ta, “on hetked, kus tõeline tarkus seisneb selles, et laseme ajal ise voolata.” Ta mõistis, et elu kulg ei vaja pidevat sekkumist – vahel on suurim tarkus lihtsalt vaikuses istuda ja olla selle voolu tunnistajaks.
Pärast tundidepikkust vaikuses olemist ja olemise nautimist tundis James end värskena, nagu oleksid kõik vastused tema sees selgunud. Ta läks tagasi oma töölaua juurde, võttis sulepea ja kirjutas:
“Parim viis aega kasutada on vahel lihtsalt mitte midagi teha ja tunda elu kulgu.”
Sellel hetkel sai ta aru, et mõnikord annab kõige enam edasi mitte kiirustamine ega saavutamine, vaid hetked, mil lubame endal eluga ühes rütmis hingata.
