Ludwig van Beethoven istus oma väikese klaveri ees, kui üks tema õpilastest küsis: „Miks te loote muusikat, kui maailm võib olla nii karm ja ebaõiglane? Mis on selle mõte?“
Beethoven vaatas noort muusikahuvilist tõsise pilguga ja vastas: „Muusika ei ole ainult helide kogum. See on elu peegeldus. Iga noot, iga paus kannab endas elu sügavamat tähendust – rõõmu, valu, lootust ja armastust. Kui sa armastad muusikat, siis sa armastad ka elu ennast, kogu selle ilus ja keerukuses.“
Õpilane jäi mõttesse. Beethoven jätkas: „Muusika ei ava ainult kõrva, vaid ka hinge. Ta õpetab meid kuulama, tundma ja elama täiel rinnal. Ta meenutab, et isegi kõige süngemates hetkedes on võimalik leida ilu ja mõtestatus.“
Pärast lühikest pausi lisas Beethoven naeratades: „Ja tead, kui sa tõeliselt armastad muusikat, siis mõistad, et armastus elu vastu on parim viis maailma muuta.“
Sel hetkel mõistis õpilane, et muusika on rohkem kui kunst – see on elu õpetaja. Beethoven mängis klaveril paar lihtsat nooti, kuid need kõlasid nagu elu tähenduse sosin.
Moraal: Muusika ja elu on lahutamatud. Armastades muusikat, õpime armastama elu – ja selle kaudu iseennast ja ümbritsevat maailma.
