Beethoven istus oma klaveri ääres, käed klahvidel, silmad suletud. Tema peas kõlas meloodia, mis oli sama valus kui ilus. Kõrvad olid vaikinud, kuid tema hing kuulis kõike. Elu oli teda proovile pannud – kurtus oli tema kui helilooja jaoks kõige karmim saatuse keerdkäik.
Ühel päeval pöördus noor muusik Beethoveni poole küsimusega: „Meister, kuidas te suudate luua sellist muusikat, kui elu on teie vastu nii ebaõiglane?“
Beethoven tõstis pilgu ja naeratas õrnalt. „Ära murra oma südant, kui elu on raske,“ vastas ta. „Kasuta seda valu. Võta oma hinge kõige sügavamad haavad ja muuda need millekski ilusaks. Elu katsumused ei ole siin, et meid hävitada – need on siin, et meid vormida.“
Noormees jäi mõtlema. Beethoven jätkas: „Kui sa armastad midagi tõeliselt, siis raskused ei peata sind. Vastupidi, need annavad sulle põhjuse armastada ja luua veelgi sügavamalt. Just see, mida me läbi elame, teeb meist need, kes me oleme.“
Sellest päevast alates mõistis noor muusik, et raskused ei ole takistuseks, vaid sillaks, mis viib meid kõrgemate saavutuste poole. Beethoven ei lasknud eluraskustel teda maha suruda; ta kasutas neid, et luua muusikat, mis liigutas kogu maailma.
Moraal: Raskused ei ole lõpp, vaid algus. Kui elu on raske, siis loo ja armasta veelgi rohkem. Just sellest sünnib tõeline ilu ja kestvus. 
