Ludwig van Beethoven istus oma väikese klaveri ees, sõrmed justkui tantsimas klahvidel, kui sõber astus tuppa. Sõber, kes oli tulnud Beethovenit külastama, heitis pilgu noodilehtedele ja kuulis helisid, mis rääkisid otsekui hinge sügavustest. Kuid samas ta naeratas veidi kriitiliselt.
“Beethoven, kas sa ei karda, et inimesed ei mõista sinu muusikat?” küsis sõber. “See on nii erinev. Mitte kõik ei pruugi seda aktsepteerida.”
Beethoven peatus, tema pilk oli kindel ja täis rahu. “Kas sa tead, mis on muusika?” küsis ta vastu. “See ei ole pelgalt meeldivate helide kogum. See on tõde – minu tõde, minu süda ja hing.”
Sõber mõtles hetkeks ja küsis: “Aga kui keegi arvab, et see ei vasta nende ootustele?”
Beethoven naeratas veidi nukralt ja vastas: “Tuleb olla alati truu iseendale, hoolimata väliste arvamuste mürast. Kui ma püüan olla keegi, kes ma pole, siis kaotan ma oma tõe. Ja kui kaotan oma tõe, kaotan ka oma hinge.”
Ta pöördus tagasi klaveri poole, laskis sõrmedel üle klahvide libiseda ning ruum täitus helidega, mis peegeldasid tema hinge ilu ja tema vankumatut truudust iseendale.
Moraal: Beethoven õpetas, et tõeline vabadus ja loovus algavad sellest, kui jääme truuks iseendale, sõltumata sellest, mida teised arvavad. See on autentse elu ja tõelise rahulolu alus.
