Thomas Edison istus oma laboratooriumis, keset juhtmeid, patareisid ja märkmikke, kui noor uudishimulik ajakirjanik talle lähenes.
“Härra Edison, kõik räägivad teie geniaalsusest. Kust te sellised geniaalsed ideed saate?” küsis noormees, lootes paljastada saladuse.
Edison tõstis pilgu ja naeratas kergelt. Ta osutas oma märkmikuhunnikule ja katsetest läbipõlenud seadmetele. “Genius,” alustas ta, “on üks protsent inspiratsiooni ja 99 protsenti rasket tööd.”
Noor mees vaatas segaduses ringi. “Aga kas inspiratsioon ei peaks olema suurem osa?” küsis ta.
Edison raputas pead. “Inspiratsioon võib sind sütitada, aga ilma töö ja pühendumiseta jääb see lihtsalt unistuseks. Näed, iga kord, kui ma mõtlen millelegi uuele, kirjutan selle üles. Siis töötan selle kallal, katsetan, teen vigu, õpin ja katsetan uuesti. See on protsess, mis nõuab aega ja vaeva.”
Noormees jäi mõttesse ja küsis: “Kas see tähendab, et igaüks võib olla geniaalne, kui nad vaid piisavalt tööd teevad?”
Edison naeratas. “Jah, kuid vähesed on valmis seda tööd tegema. Edu ei ole juhuslik; see on harjumus. Kui sa oled valmis panustama 99 protsenti, viib see üks protsent sind kaugemale, kui oskad ette kujutada.”
See vastus jäi noormehele alatiseks meelde ja sai üheks põhimõtteks, mis inspireeris ka tema enda elu. 
