Andestamine iseendale on üks kõige õrnem ja samas kõige nõudlikum teekond, mida inimene ette võib võtta. See pole lihtsalt sõnade lausumine või mineviku unustamine — see on sügav kohtumine iseenda hinge ja varjudega. Me oleme tihti valmis andma teisele inimesele andeks nende eksimused, kuid omaenda vigade suhtes oleme halastamatud. Süü ja häbi võivad aastateks sulgeda südame, muutes meid vangiks omaenda mõtetes. Ent nagu tarkus õpetab: „Andestamine ei muuda minevikku, kuid see vabastab tuleviku.“ See vestlus kutsub sind samm-sammult vabastama end mineviku köidikutest, leppima oma vigadega ning avama ukse armastusele, mis algab kõigepealt iseendast.
Vestlus
Õpilane: Õpetaja, miks on iseendale andestamine nii raske? Ma võin andestada teistele, aga kui mõtlen oma vigadele, ei leia ma rahu.
Õpetaja: Sest sina tead kõiki oma mõtteid ja nõrkusi. Nagu Seneca ütles: „Me kohtleme ennast karmimalt kui kedagi teist, sest tunneme kõiki oma mõtteid ja nõrkusi.“ See lähedus iseenda sisemaailmaga teeb meist omaenda kõige karmimad kohtunikud.
Õpilane: Aga miks me üldse peaksime endale andestama? Kas pole mitte aus hoida oma vead meeles, et neid mitte korrata?
Õpetaja: Õppimine ja enesepiinamine pole sama. Epiktetos tuletas meelde: „Ära sega kokku vastutust ja süüdistamist. Vastutus kannab edasi, süüdistamine seob kinni.“ Kui hoiad kinni süüst ja häbist, siis ei õpi sa tegelikult — sa lihtsalt jääd mineviku vangiks.
Õpilane: Häbi… see ongi vist see, mis ei lase mul edasi minna.
Õpetaja: Jah. Häbi on vangivalvur, nagu Jung ütles: „Süü on õpetaja, häbi on vangivalvur.“ Süü võib õpetada, kuid häbi seob sind. Häbi sosistab: „Sa oled halb“, aga see on vale. See on vari, mis varjab tõde sinu väärtusest.
Õpilane: Kuidas ma siis eristan, millal ma õpin ja millal end ainult piinan?
Õpetaja: Küsi endalt: kas see, mida ma mõtlen, toob mulle rahu ja selgust või ainult valu ja segadust? Seneca meenutas: „Õppimine on valgus, enesepiinamine on tuli, mis põletab selle valguse ära.“ Kui mõtlemine ei too kaasa kasvu, vaid ainult iseenda hukkamõistu, pole see õppimine, vaid vangistus.
Õpilane: Aga kuidas siis minevikuga leppida, kui lood, mida ma endale räägin, on täis kahetsust?
Õpetaja: Siis tuleb muuta lugu. Joseph Campbell ütles: „Inimene on oma lugude kogum. Muutes lugu, muudame elu.“ Küsi endalt: kas sa räägid lugu, mis vangistab, või lugu, mis vabastab?
Õpilane: Ma kardan, et kui ma lasen lahti, siis justkui ütlen, et see, mis juhtus, polnudki oluline.
Õpetaja: Laskmine lahti ei tähenda, et see polnud oluline. See tähendab, et teed ruumi uuele, nagu Laozi ütles: „Laskmine lahti ei tähenda loobumist, see tähendab ruumi tegemist.“ Minevik jääb alles, aga ta ei pea sind enam juhtima.
Õpilane: Aga kui ma ikka ja jälle meenutan neid aegu, mis haiget tegid?
Õpetaja: Siis meenuta ka seda, mida Maya Angelou ütles: „Me tegime siis seda, mida oskasime. Kui me oleksime teadnud paremini, oleksime teinud paremini.“ Mõistmine on sillaks mineviku ja rahu vahel, nagu Marcus Aurelius ütles.
Õpilane: Ja kust ma alustan?
Õpetaja: Neljast sammust: tunnistamine, mõistmine, vastutuse võtmine ja lahti laskmine. Platon tuletas meelde: „Tõde ei kao kuhugi, isegi kui me seda eitame. Kuid ta muutub pehmeks, kui me teda tunnistame.“ Vastutus, nagu Frankl märkis, on enese väestamine, mitte enese süüdistamine. Ja lõpuks — lahti laskmine, et su käed saaksid tulevikku haarata.
Õpilane: Kas see tähendab, et andestamine polegi ainult vabastamine, vaid ka uue elu algus?
Õpetaja: Just. Paul Boese ütles: „Andestamine ei muuda minevikku, kuid see vabastab tuleviku.“ Ja kui tulevik on vaba, saab sinna istutada armastuse seemned — kõigepealt iseenda vastu.
Õpilane: Siis võib öelda, et andestus on kingitus?
Õpetaja: Jah. Buddha sõnul: „Andestamine on vabaduse tee. See ei vabasta mitte ainult teist, vaid kõigepealt iseennast.“ See on kõige õrnem ja samas kõige võimsam kingitus, mille saad endale teha.
Eneseandestus ei ole nõrkuse märk, vaid sisemise tugevuse tunnistus. See tähendab, et:
sa tunnistad oma minevikku ilma seda ilustamata;
mõistad, et tegid toona oma parima olemasoleva teadlikkuse ja oskustega;
võtad vastutuse, ilma end igaveseks süüdistamata;
lased lahti sellest, mis sind enam ei teeni, et teha ruumi uuele elule.
Andestamine on nagu uks, mis avaneb kahtepidi: kui annad andeks iseendale, annad ka maailmale tagasi oma puhtama ja avarama südame.
Lõppsõna: Andestamine iseendale ei tähenda, et unustad või õigustad tehtut. See tähendab, et valid armastuse hirmu asemel, vabaduse süü asemel ja rahu rahutuse asemel. Nagu Buddha ütles: „Andestamine on vabaduse tee. See ei vabasta mitte ainult teist, vaid kõigepealt iseennast.“ Selle kingituse saad endale anda ainult sina. Kui võtad selle vastu, märkad, et sinu süda muutub kergemaks, su samm kindlamaks ja su pilk selgemaks. Ja ühel hetkel taipad — see, mida sa otsisid teiste heakskiidust ja mõistmisest, on olnud kogu aeg sinu enda kätes.
#Elutarkusevahetus