Armastus saabub imena

Briljantse tarkusetera on öelnud Nicholas Sparks: “Armastus on nagu tuul, te ei näe seda, kuid tunnete seda.”

Elas kord lind. Teda kaunistasid kaks täiuslikku tiiba ja läikivad, värvilised, imepärased suled. Ühesõnaga, see olevus oli loodud vabana taeva all lendama ja rõõmustama igaüht, kes teda vaatab.

Ühel päeval nägi lindu mees ja armus temasse. Suu imestusest lahti, süda pekslemas ja silmad ärevusest säramas, jäi ta lendu vaatama. Ta kutsus lindu endaga koos lendama ja nad liuglesid taeva all täiuslikus harmoonias. Ta imetles, austas ja ülistas lindu.

Armastus on imetabane ja kapriisne lind – ta valib ise, kus elada. Väga sageli tunneb ta end armetus korteripugerikus, vaesuses ja kitsikuses palju paremini kui hiiglasuures, jõukas eramus. Ta valitseb ja võimutseb ja laulab meile oma imelisi, lummavaid lauluviise, aga vaid seni, kuni ise seda soovib. Ja pole üldse tähtis, kas me oleme rikkad või vaesed, terved või haiged, edukad või mitte eriti: armastus on nendega, kelle ise välja valis.

Me arvame, et saame teda kinni hoida, kuid see pole nii. Armastuselind võib iga hetk lendu tõusta ja minema lennata, jättes meie südamed üksilduses jäätuma. Ja ei aita meil teda kinni hoida ei rikkus, võim ega jõud.

Armastus saabub meie juurde imena ja me peame temasse suhtuma nagu imesse. Kas maailmas on midagi, mis aitab meil seda imet taltsutada, seda kauem enda juures hoida? Kannatlikkus, headus, austus, tarkus. Kõik ülejäänu on selleks võimatu.

Kõike muud ei ole talle vaja…