Vene teatrimees Konstantin Stanislavski on armastust iseloomustanud nõnda: “See on soov puudutada.”
Kui me armastame, tahame armastust puudutada. Sipelgatel pole ravimeid, aga neil on teraapia: kui keegi sipelgapesas haigestub, lähevad teised sipelgad tema juurde ja “kallistavad” teda jalgadega. Ja sageli osutud selline “ravi” tulemuslikuks.
Sama on inimestega. Kui keegi meil käest kinni hoiab, siis pole maailm enam nii halb, haigus enam nii raske, valu enam nii tugev, surm enam nii hirmus… Kui keegi meil käest kinni hoiab, tunneme end turvalisemalt, muutume julgemaks ja enesekindlamaks, meie keha hakkab stressihormoonide asemel tootma naudinguhormoone. Sama leiab aset siis, kui me kedagi suudleme või embame.
Kallistage ja silitage oma lähedasi ja armastatuid igapäev ja võimalikult sageli. Sel ajal, kui me suudleme, naeratavad inglid üleval ja aplodeerivad meile.
Göran Tunström on öelnud: “Miski ei lähe nii kiiresti mööda kui kallistus. Aga nagu lõhn, nagu heli, on kallistus ainuke mälestus, mille saame elust kaasa võtta, sest armastuse kallistused on puhas tähelepanelikkus. Kogu keha üks silm, üks päev, üks keel.