Kauges ja ajatus maailmas elas noor naine, kelle südames põles igavene küsimus: “Mis on tõeline vabadus?” Ta tundis, et vabadus pole lihtsalt võimalus minna, kuhu tahad, või öelda, mida mõtled. See oli midagi sügavamat, midagi, mis puudutas hinge.
Ühel päeval istus naine suure tamme alla mediteerima. Ta sulges silmad ja palus, et universum juhataks talle vastuse. Hetked muutusid tundideks, kuid vastust ei tulnud. Lõpuks avas ta silmad ja nägi oma ees meest, kes hoidis kätel puulehte. Mees ütles: “Kas näed seda lehte? See on sama vaba kui tuul, mis teda kannab, aga ta ei ole üksinda. Ta on osa suuremast tervikust.”
Naine vaatas meest ja küsis: “Mis seob seda lehte suurema tervikuga?” Mees naeratas ja vastas: “Armastus.”
“Armastus vabastab, sest see laseb minna, samas ühendades. See on jõud, mis ei tunne piire, nagu ei tunne neid ka Jumal ega Hing. Need sõnad on sama tähendusega, igaüks peegeldab teist.”
Naine tundis, kuidas tema süda avanes. Ta mõistis, et tõeline vabadus ei ole üksindus ega piirangute puudumine, vaid armastuse teadlikkus ja selle jagamine. Hing, armastus ja vabadus olid lõpmatult põimunud.
Sellest päevast alates hakkas naine nägema maailma teise pilguga. Ta mõistis, et vabadus on tunda end osana suurest tervikust, olla seotud läbi armastuse ja liikuda elus harmoonias hingega.
Tammepuu, mis seda vestlust pealt kuulas, kohises tuules, justkui kinnitades tema taipamist.
