„Väga vähe on vaja õnnelikuks eluks.“
— Marcus Aurelius
„Lihtsus, kannatlikkus ja kaastunne — need kolm on sinu suurimad aarded.“
— Laozi
Tõeline lihtsus ei ole vaesus ega loobumine, vaid sisemine vabadus olla see, kes sa oled, ilma vajaduseta midagi tõestada või näida.
Lihtne inimene elab kooskõlas elu loomuliku rütmiga — rahulikult, teadlikult ja pingutuseta.
Ta ei ehita oma väärtust kuulsusele, tunnustusele ega teiste hinnangutele, sest tema rahu ei sõltu välisest maailmast.
Lihtsus tähendab sisemist kergust: meelt, mida ei rõhu liigsed soovid,
südant, mida ei seo hirmud ja hinge, mis ei ela pidevas võitluses iseenda ega eluga.
Selline inimene oskab olla kohal olevikus.
Ta ei ela mineviku varjudes ega tuleviku rahutustes, vaid leiab rõõmu sellest, mis on päriselt olemas.
Lihtsuse valgus sünnib siis, kui inimene lõpetab maskide kandmise ja lepib iseendaga.
See ei ole teadmatusest sündinud seisund, vaid tarkus, mis kujuneb läbi kogemuste, sisemiste tormide ja vaiksete taipamiste.
Mida vähem inimene vajab maailma imetlust, seda rohkem avab maailm talle oma rahu.
Lihtne inimene ei püüa olla elu keskpunkt.
Ta mõistab, et ka vaikusel on hääl ja tagasihoidlikkusel oma väärikus.
Ta liigub läbi elu nagu vaikne valgus aknal hommikul —
ilma kärata, kuid puudutades kõike.
Ta ei ela kiirustades.
Ta ei kogu endasse liigset raskust.
Ta oskab märgata väikseid asju:
tuule liikumist puudes,
valguse langemist põrandale,
hetke vaikset ilu.
Sest inimene, kes on leidnud lihtsuse, on leidnud rahu iseendas.
„Seal, kus lõpeb tõestamise vajadus, algab sisemine vabadus.“
— Aletheios
„Vaikne vesi peegeldab kõige selgemini.“
— Eesti pärimustarkus