Ester Kees

Igaühel on asjadele, olukordadele ja nähtustele oma vaatenurk. Üks viis kuidas säilitada neutraalne suhtumine, on meeles pidada, et inimesed näevad elu läbi erinevate vaatevinklite ja need ei pruugi meie omadega sarnaneda. Metafooriline lugu neljast vennast Elas kord üks mees, kellel oli neli poega. Soovides neile õpetada liiga kiire hinnangu andmise ohtudest, otsustas ta saata igaüks

Pärast sünnitust küsis noor õnnelik ema: “Kas ma saan oma last näha?” Kui laps tema käte vahele pandi ja ta tekiääre beebi näolt eemale lükkas, siis ta ahhetas. Poeg oli sündinud puudega, tal puudusid mõlemad kõrvad. Ämmaemand ei osanud midagi öelda ega ka kommenteerida, vaid vaatas üksisilmi haigla aknast välja. Aja jooksul selgus, et lapse

Juudi vanasõna kõlab: “Jumal ei saanud olla kõikjal, seepärast lõi ta maailma emad.” Gilda Radner on kord kirjutanud: “Emadus on maailma suurim hasartmäng. See on hiilgav elujõud. See on tohutu ja hirmutav – see on lõpmatu optimismi tegu.” Ema armastus oma lapse vastu on tingimusteta ja mitte keegi teine ​​kogu universumis ei saa sellega kunagi