Ühel õhtupoolikul avastas Nasrudin, sufismi tark, oma aknalaual kummalise linnu, keda ta polnud kunagi varem näinud. Lindu vaadates arvas Nasrudin, et see on lihtsalt veider ja väärarenenud tuvi. Tal polnud aimugi, et see oli tegelikult kuninga pistrik, kuninglike aedade uhkus ja tugevuse sümbol.
Nasrudin mõtles endamisi: “Vaeseke, keegi on sind hooletusse jätnud!” Ta tundis end kohustatud lindu aitama ja otsustas selle “korrastada”, et see paistaks rohkem tuvi moodi. Esmalt lõikas ta ära linnu teravad küünised, sest tema arust olid need liiga pikad ja kohmakad. Seejärel kärpis ta linnu tugevat ja kõverat nokka, et see paistaks sirgem ja rohkem tuvi moodi. Oma toimetused lõpetanud, lasi ta linnu lahti, rahuloleva hüüdega: “Nüüd näed sa rohkem linnu moodi välja!”
Nasrudin ei teadnud, et see, mida ta pidas veaks, oli tegelikult pistriku loomulik ja majesteetlik ilu. Oma kitsarinnalisuses oli ta püüdnud muuta midagi suursugust millekski tavaliseks ja tuttavaks.
Loo sügavam sõnum seisneb selles, kui sageli püüame me maailmas kohandada uusi ideid, vaatenurki või inimesi oma olemasolevasse mõttemustrite raamistikku, ilma et me mõistaksime nende tõelist olemust või potentsiaali. Sageli lükkame tagasi kõik, mis ei sobitu meie mugavustsooni, ilma et annaksime endale võimalust õppida ja kasvada.
Kui me kitsendame oma nägemust ja püüame kõike sobitada oma ettekujutustega, jääme ilma võimalusest kogeda midagi suuremat ja avardada oma mõistust. Iga uus idee, vaatenurk või inimene, kes meie ellu siseneb, on võimalus avardada oma visiooni ja õppida midagi uut. Kui suudame hinnata teistsuguseid vaatenurki ja neid oma ellu integreerida, avardame automaatselt ka oma arusaamist maailmast.
Seega, ärgem püüdkem muuta pistrikke tuvideks. Õppigem nägema ja hindama teiste tõelist olemust, isegi kui see esialgu tundub meile võõras või hirmutav. Ainult nii saame oma nägemust avardada ja kogeda maailma kogu tema mitmekesisuses ja rikkuses.