Oli kord kaks inimest. Nad ei teadnud teineteise nimesid ega nägusid.Nad ei elanud samas linnas ega jaganud samu radu.Kuid nende hinges tuksus vaikne teadmine – et kusagil on keegi, kellele nad on määratud.Keegi, keda nad veel ei tundnud, aga keda nende süda juba ootas. Üks neist armastas vaikust, metsa ja sõnu,teine helisid, värve ja vaikseid […]
Lühilugu „Kui aeg on küps“❤️ Loe rohkem »
Lugu, mis põhineb sügaval mõttel: iga tõusmine tähendab ka millestki lahtilaskmist — mitte karistusena, vaid kui loomulik osa sisemisest kasvust. Ta ei tundnud end tugevana, kui ta edasi liikus.Ta ei tundnud end vaprana, kui lahti lasi.Ta tundis end… tühjana. Aga mitte katkisena — vaid nagu riiul, kuhu alles tuleb uus raamat.Nagu tuba, millest on viidud
Lühilugu „Iga tõus jätab jälje“🌹 Loe rohkem »
Ta ei otsinud enam uusi õpetajaid. Ta oli neid juba näinud – neid, kes jagasid tõdesid, õpetusi ja juhendeid. Kes ütlesid, kuidas elada, kuidas hingata, kuidas olla parem.Aga ühel hommikul ärkas ta teadmisega: „Minu kõige püsivam õpetaja on minus endas.“ See polnud plahvatuslik ärkamine, vaid vaikne ja soe taipamine – nagu esimene päikesekiir, mis puudutab
Rännak iseendasse🌹 Loe rohkem »
Ta ärkas keset ööd — mitte ehmunult, vaid kummalise soojusega rinnus.Alles hetke pärast meenus talle unenägu.Unenägu, kus tema südames elasid mesilased. Väikesed, kuldsed tiivulised, kes ei sumisenud lärmi ega rahutust, vaid lohutust.Nad ei tiirutanud lillede ümber, vaid töötasid vaikselt… tema sees.Tema läbikukkumiste kohal.Tema kaotuste kohal.Tema vaikses nutmises, mis oli voolanud patjadesse, kuhu keegi ei näinud.
Sügav ja tervendav lugu inimesest, kes õppis nutma nii, et see ei murra, vaid tervendab, ja lõpuks laskma lahti — mitte selleks, et unustada, vaid selleks, et edasi elada. Ta istus akna all ja nuttis.Mitte esimest korda, mitte isegi viiendat.See valu oli vana tuttav.Tuli ja läks, aga jättis alati midagi maha –väsimuse, tühjuse, vaikuse. Seekord
Ajatu lühilugu “Viimane pisar”😢 Loe rohkem »
Keskendu sellele, kuhu tahad minna, mitte sellele, mida kardad. – Anthony Robbins See tarkusetera Anthony Robbinsilt on nagu selge suunaviit elu ristteel: Keskendu sellele, kuhu tahad minna, mitte sellele, mida kardad.” Meie fookus loob meie reaalsuse. Kui keskendume hirmule, takistustele ja võimalikele ebaõnnestumistele, siis muutume ettevaatlikuks, kahtlevaks, jääme seisma või pöördume tagasi.Aga kui suuname oma
Suunaviit elu ristteel Loe rohkem »
Oli kord inimene, kes kandis endas palju unistusi. Ta tahtis maalida. Ta soovis armastada.Ta igatses reisida, õppida, jagada oma lugu maailmaga. Aga… “Aga mul ei ole piisavalt aega.”“Aga ma ei tea, kas ma olen piisavalt hea.”“Aga äkki ma jään üksinda.”“Aga mis teised arvavad?” Iga “aga” istus ta teele nagu väike aed. Mitte kõrge, mitte terav
Lühilugu „Aga kui väike aed” Loe rohkem »
Oli kord vana rändur, kes kandis oma kaelas väikest hõbedast ripatsit. See ei olnud kallis ehteasi, pigem meenutas see amuletina kantud tõotust. Inimesed, keda ta oma teekonnal kohtas, märkasid seda ja vahel küsisid, mis seal sees on. Ta naeratas alati salapäraselt ja vastas: “See on tarkuse kingitus, mida ma kasutan ainult siis, kui elu muutub
Ka see läheb mööda Loe rohkem »
Elas kord inimene, kes tundis, et maailm on liiga segane, liiga ebaõiglane, liiga palju.Ühel hetkel oli ta täis lootust ja usku, järgmisel mattus hirmu, ärevuse ja üksinduse alla.Ta ei saanud aru, miks elu oli nii heitlik, miks päevad olid kui lainetus, kord kõrgel, kord põhjas. Ta otsis vastuseid. Kuulas õpetajaid, luges raamatuid, käis kaugemates paikades,
Mõtteaia hooldaja❤️ Loe rohkem »
Naine istus vana tammepuu all ja vaatas päikesekiiri, mis murdusid õhus nagu nähtamatu kalliskivi säravad tahud. Ta oli terve elu otsinud midagi – mõtet, õnne, armastust, vaimset valgust –, kuid seni tundus kõik kättesaamatuna. Ta oli kogenud valu, pettumusi ja kaotusi ning tundis, nagu oleks elu ta läbi proovile pannud. Kas see kõik oli asjata?Siis
Teemanti tolmus – hinge teekond💎 Loe rohkem »