Bô Yin Râ, kodanikunimega Joseph Anton Schneiderfranken, oli saksa vaimne õpetaja, poeet ja kunstnik, kelle pärand hõlmab nelikümmend raamatut ja ligi kahesada maali. Tema teosed keskenduvad inimese vaimsele arengule, eneseteadvustamisele ja sisemise rahu saavutamisele. Siin on mõned tema tsitaadid: „Oma läbielamisi tuleb lihvida nii, nagu teemanti – tema enda tolmus. Sina oled nii kalliskivilihvija kui […]
Bô Yin Râ tsitaate, tarkuseteri Loe rohkem »
Naine istus mere ääres, jalad külmas liivas, ja vaatas silmapiiri. Päike oli loojumas, taevas triibutatud lillade ja kuldsete varjunditega. Ta tundis end tühjana. Mitte traagiliselt, vaid vaikselt — nagu tuba, kust keegi on just lahkunud, jättes ukse kergelt paokile. Viimase aasta jooksul oli ta kaotanud palju: armastuse, millele ta oli ehitanud unistusi, ja iseenda, kellele
Armastus on tuli.Kirg, mis süttib silmapilgust ja haarab hinge nii, et sa ei saa ega tahagi lahti lasta.See on igatsus, mis tungib läbi naha ja luude, vajadus, mis ei küsi loogikat ega luba. Armastus on hoolimine – selline, mis paneb su nägema teist inimest tervikuna, tema haavade ja valgusena, tema varjude ja võluna. Armumine on
Ühel kevadel otsustas inimene istutada oma aeda uue taime. Mitte tavalise porgandi või kartuli, vaid midagi erilist – seemne, millele polnud nime. Ainult sisetunne, et kui ta seda õigesti hooldab, sünnib midagi ilusat ja suurt. Naabrid vaatasid üle aia ja küsisid:“Mis sa sinna mulda panid?”“Usalduse,” vastas ta.“Ja?”“Ja õige suhtumise.” Nad naersid. “Ei midagi konkreetset? Pole
Mees istub pargis ja mõtleb: “Naine on rumal ja kuri. Sõbrad – ebausaldusväärsed. Elu – üks suur viletsus. Raha pole, tervis on läbi…” Ta ei märka, et tema selja taga seisab keegi. Hiiglaslik, kaunitiivaline ingel, hoides käes suurt lumivalget märkmikku ja kuldset sulepead. Ingel kirjutab hoolikalt kõik mehe mõtted üles – sõna-sõnalt. Ta mõtleb endamisi:
Lugu inimesest, kes avastas, et geeniuse sära ei tulene üksnes temast endast – vaid ka meist kõigist, kelle sees elab vaikne potentsiaal, sageli maha surutud, unustatud või edasi lükatud. Ta armastas raamatuid.Eriti neid, mille taga oli nimi, mis kõlas nagu legend: suured mõtlejad, kunstnikud, loojad. Kui ta neid luges, tekkis tal tihti tunne:„See mõte on
Lühilugu „Peegeldus paberil” Loe rohkem »
Ükskord kogunesid inimesed väikesesse linna, et arutada – kas kliima tõesti muutub, kas metsaraiet peaks piirama, kas loodusel on „õigusi”, ja kas inimene on ikka selle planeedi kroon. Koosolek kestis tunde. Sõna said poliitikud, teadlased, ärimehed. Üks rääkis kasumist, teine eetilisusest, kolmas toonitas: „Aga kas see kõik ikka päriselt juhtub?” Nende selja taga, akna taga,
Kevad ei küsi luba🌹 Loe rohkem »
Oli kord inimene, kes kandis endas palju unistusi. Ta tahtis maalida. Ta soovis armastada.Ta igatses reisida, õppida, jagada oma lugu maailmaga. Aga… “Aga mul ei ole piisavalt aega.”“Aga ma ei tea, kas ma olen piisavalt hea.”“Aga äkki ma jään üksinda.”“Aga mis teised arvavad?” Iga “aga” istus ta teele nagu väike aed. Mitte kõrge, mitte terav
Lühilugu „Aga kui väike aed” Loe rohkem »
Ühel vaiksel sügisõhtul, kui maailm tundus väsinud ja vaikus sügavam kui tavaliselt, istus üks inimene akna all, käed süles, silmad suletud. Ta ei otsinud vastuseid raamatust ega kellegi teise sõnadest. Ta küsis iseendalt:„Miks ma ikka ja jälle samadesse mustritesse tagasi kukun? Miks ma vahel tunnen, et elu voolab, ja teinekord, et ma lihtsalt püüan ellu
„Me oleme see, mida me korduvalt teeme. Suurepärasus ei ole tegu, vaid harjumus.”— Aristoteles „Tunne iseennast – ja sa mõistad kogu maailma.”— Sokrates „Inimene ei vaevu kunagi rohkem kui siis, kui ta iseendaga aus on.”— Seneca „Meeled võivad meid petta, kuid meel, mis näeb selgelt, ei eksi.”— Platon „Kõik, mida me oleme, on tulenenud sellest,
Ajatud tsitaadid inimese aju ja meele kohta Loe rohkem »