Elus tuleb vahel ikka ette, et meiega juhtuvad ebameeldivad, halvad ja valusad asjad. Enamikul juhtudel suudame me juhtunuga leppida, toime tulla ja pärast mõningast taastumist ja eneseleidmist saame me võrdlemisi rahulikult eluga edasi minna.
Keerulisemaks kujuneb olukord aga sel juhul, kui toimunu tekitab meie sisse sellise trauma, et see meid pisut katki teeb. Traumast tekkinud haavad on tihtilugu sedavõrd valusad, et isegi aja möödudes ei suuda me juhtunuga leppida ega sellest kuidagi üle saada. Resolutsioonita jäänud trauma märkamine, olgu siis enda või lähedaste seas, ei ole teps mitte kerge ülesanne, sest see võib endast märku anda sadadel erinevatel viisidel, kui üldse. Allasurutud viha, masendus, pettumus, irratsionaalsed hirmud, enesekriitika, äkilisus, ärevus, depressiivsus ja üksildus – need on vaid üksikud märksõnad, mis varjatud traumat üsna sageli saadavad.
Meie vaimne tervis, elurõõm, motivatsioon, rahulolutunne ja elujaatus on justkui maapinda erinevad kihid, mis üheskoos moodustavad ühe sisemise, salajase maakera, millel meie füüsiline keha oma rada käib.
Kui see maakera on terve, hoitud ja hoolitsetud, kasvab sellel rammus muru, paistab päike ja me võime kasvõi paljajalu ja muretult vilistades oma teed käia. Teistel juhtudel võib meie teele ette sattuda mõni “porine mülgas”, millest mööda saamine on pisut keerukam. Ometi tõmbame me sel puhul jalga oma “vaimsed kummikud” ja müttame sellest mudaaugust läbi.
Ma julgen väita, et absoluutselt iga inimese elus tuleb ette hetki, kui seda sisemist maakera tabab maavärin. Mõni neist on kõigest vaevu märgatav võnge. Halvemal juhul võib aga kogu pind meie jalge all vappuda, väriseda ja viimaks praguneda. Kui need praod on sedavõrd suured, et me neid enam omal jõul ületada ei suuda, ongi tegemist vaimse traumaga.
Meeles tasub pidada, et iga inimese trauma on erinev, just nagu on erinev iga inimese sisemine maakera. Mis ühele inimesele mõjub laastava traumana võib teisele inimesele olla naerukoht ja vastupidi. Sestap ei tasu ühegi inimese muresse, kogemusse või läbielamisse pealiskaudselt ja ükskõikselt suhtuda.
Kui tahad üle saada, siis ehita sild.
Juhul, kui maapind meie jalge all värisema ja rappuma hakkab, katame me pea kätega, surume silmad kinni ja loodame, et see õudus peagi läbi saab. Viimaks see juhtubki ja kui me silmad lahti teeme, avastame me enda ümber laiumas hiiglaslikke kraatreid ja maalõhesid. Mis saab edasi? Kuhu minna, mida teha, kuidas edasi liikuda? Me seisame nõutult, varbad kuristikuserval, teadmatuses. Viimaks raugeb jõud ja me istume sinna maha, tardudes soolasambaks, liikumatuks objektiks. Me jääme ühe koha peale seisma.
Ainus viis sellest punktist edasi liikuda on ehitada sild. Hakka oma pragunenud maailma rusude seas hoolikalt ringi vaatama ja sa leiad hulgaliselt kasulikku “ehitusmaterjali”. Sõltuvalt igast individuaalsest traumast võivad nendeks ehitusmaterjalideks olla hobid, sõbrad, perekond, töö, looming, mõni muu meelistegevus või miks mitte ka teraapia? Enne silla kokku klopsimist ongi sinu esimeseks tööks heita objektiivne pilk enda ümber ja leida see asjakohane ehitusmaterjal.
Enne silla kokku klopsimist on sul teatavasti vaja pisut teadmisi sildade ehitusest. Traumast ülesaamise sillal on neli põhilist kandetala: endasse vaatamine, aktsepteerimine, emotsioonide lahendamine ja tulevikuvisioon.
Endasse vaatamine on kõikide muutuste alus. Enda elu kõrvaltvaatajana jälgimine, oma emotsioonide objektiivne läbitöötamine ja oma sisemise hääle kuulamine on need tegevused, mis annavad meile jõudu oma traumaga silmitsi seista. Kui me oleme oma traumaga silmitsi jõudnud, saame teda analüüsida. Me saame juurelda trauma tekkepõhjuse üle, tagajärgede ja koorma üle. Me saame aktsepteerida olukorda sellisena, nagu ta on. Me saame andeks anda iseendale ja – kui nad seda väärivad – meie vastu eksijatele. Lisaks sellele peame me enda vastu ausaks jääma ja tunnistama endale, kas meil on traumaga seoses allasurutud emotsioone. Tihti võime me endas kanda aastatepikkust viha, pettumust, kurbust või süüd. Nende tunnete läbielamine, neile voli andmine ja siis neist lahti laskmine on üks kõige olulisemaid samme paranemise suunas. Ainult paranedes saame me panna paika tulevikuvisiooni – mida me tahame, et muutuks? Milliseid emotsioone sooviks me oma traumaga seoses tulevikus tunda? Kas me soovime enda traumat hingesopis kaasas kanda või eelistaksime selle sootuks unustada?
Kui sa sammhaaval need silla tugisambad läbi töötad, siis oled sa edukalt oma traumat analüüsinud, selle emotsionaalselt läbi elanud ja teinud ettevalmistused, et sellest üle saada. Tugisammastele saame me rajada tugeva ja kandva silla, mille lagunemist me kartma ei pea. Kasutage julgelt oma toetavaid lähedasi ja sõpru. Võtke eraldi aega oma hobidega tegelemiseks, looduses viibimiseks ja eneses rahulolu leidmiseks. Pühenduge millelegi, leidke endas siiras motivatsioon edasi liikuda hoidke pea püsti. Ükski kuristik pole ületamatu ja ükski ookean põhjatu.
Traumadega leppimine ja neist üle saamine on vägilase samm tervema minapildi, rahulikuma meele ja vaimse terviklikkuse suunas.
Aga mida mina ka tean.
✒️Thor Cresado, vabakutseline kirjanik