Eesti vanasõnad – tarkus, mõistus

Tarkus on enam kui rikkus.
Tarkus on hinge tervis.
Tarkus läheb takkapoolt sisse.
Tarkus tuleb takka järele; ehk: takka ikka targem.
Igaüks takka tark, ette ei tea keegi.
Pärast tarku palju, ette ei ole ühtegi.
Kes enne nii tark kui pärast.
Lõpul igaüks tark.
Takka järele Tallina mees jk 2 Asia! bro
Maailm läheb vanemaks, inimesed targemaks.
Mida vanemaks lähed, seda targemaks saad.
Ei ükski sünni targaks.
Ükski tark pole taevast tulnud.
Targad sõdivad sõnadega, rumalad rusikatega.

Targem annab järele.
Kel tarkus peas, sel ohjad peos.
Kes targem, see tasugu, sõnaseppa seletagu; kellel palju, pangu peale; kellel liialt, lisagu:
Ise tarkus, ise kavalus.
Kord käi ümber toa, oled targem kui see, kes maas istub.
Parem tark vaenlane kui loll sõber.
Kel kavalust, sel tarkust.
Kõik talupojad targad, kõik saksad suurelised.
Rusikas igaühel, aga mõistust ainult mõnel.
Tasa ja targu, madalasti ja märgu.
Tasane käib targu, madal märgu.
Ei ole veel Tartus käinud.
Mida pikem juus, seda lühem mõistus.
Mõistlik mõistab, aruline saab aru, rumal katsub näpuga.
Mõistlikkude vahel peab õlekõrs vastu, aga jõledad kisuvad raudahelad katki.
Mõistus mehe peas, aga mitte mehe käes (rammu mehe peos).
Pane mõistlik kas liivakünka otsa, ta elab; pane mõistmatu kas kullapotti, ikka mees kammitsas.
Rusikas igaühel, aga mõistust ainult mõnel.
Ära ütle: ma ei mõista, vaid: ma ei taha.