Friedrich Wilhelm Nietzsche on tabavalt öelnud: “Kas pole meie elu mitte liiga lühike, et igavleda?”
Elu suurepäraseim kogemus on õppimise protsess. Kõige kurvem aeg inimese elus on see, mis ta arvab, et tal pole midagi õppida.
Nüüdseks olen praegu ära õppinud ühe asja, ja see on, et elama õppimise protsess on SUUREPÄRANE! Niikaua, kuni me õpime, ei lakka me kasvamast ning inimesed, kes selle lihtsa tõe selgeks saavad, kasvavad vanemaks, kuid ei vanane kunagi.
Lugu:
“Sõitsid kord üks poiss ja vanamees üle laia jõe. Vanamees noppis veest pinnal ulpiva puulehe, uuris seda hetke ja küsis poisi käest, kas too teab midagi bioloogiast.
“Ei tea,” vastas poiss.
Vanamees ütles: “Poja, sa oled 25 protsendist asjadest oma elus ilma jäänud!”
Edasi sõudnud, võttis vanamees paadi põhjast kivi. Ta pööras seda oma käes, uurides selle värve ja küsis siis poisilt: “Poja, kas sa tead midagi geoloogiast?”
Poiss vastas arglikult: “Ei tea.”
Vanamees ütles: “Poja, sa oled 50 protsendist asjadest oma elus ilma jäänud!”
Hämarus hakkas saabuma ja vanamees vaatas süvenenult Põhjanaela, mis oli särama löönud. Mõne aja pärast küsis ta poisilt: “Poja kas sa tead midagi astronoomiast?” Poiss, pea longus ja kulm kipras, tunnistas: “Ei tea.” Vanamees torises: “Poja sa oled 75 protsendist asjadest oma elus ilma jäänud!”
Samal hetkel märkas poiss tohutut tammi, mis eespool murduma hakkas, ning ägedat veevoolu, mis purunenud kohast läbi paiskus. Ruttu pöördus ta vanamehe poole ja hüüdis: “Ka te ujuda oskate?”
Vanamees vastas: “Ei,” mille peale poiss hüüdis: “Te olete kogu oma elust ilma jäänud!””
Ei pruugi ära õppida kõiki eluks vajalikke oskusi ja meetodeid, kuid “elamise õppimisel” peab küll usin õpilane olema. Inimesel, kes sellele äratundmisele jõuab, ei hakka kunagi igav, kuid too, kes selle unustab või eirab, sureb ammu enne oma matuseid.
