Vanad inimesed on rääkinud, et maailmas on palju koole. On koole, kus õpitakse raamatutest, ja koole, kus õpetaja seisab klassi ees ning ütleb, millal tund algab ja millal lõpeb. Seal antakse ülesanded ette, vastused saab vihikusse kirja panna ja vahel võib isegi naabri vihikust piiluda, kui mõni rida meelest läheb.
Aga on olemas ka üks teine kool.
Seda kooli ei leia ühestki linnast ega kaardilt.
See on elukool.
Selles koolis ei tea inimene kunagi, mis klassis ta parajasti on. Mõni päev tundub lihtne nagu esimene klass, kus tuleb õppida kannatlikkust, sõbralikkust ja tänulikkust. Teinekord aga seisad äkitselt suure eksami ees – sellise, milleks keegi pole sind ette valmistanud.
Ja need eksamid tulevad alati ootamatult.
Elu ei helista enne kella ega anna vihjet, millal kontrolltöö algab. Ta esitab oma küsimused keset argipäeva, keset rõõmu või keset raskust.
Paljud inimesed otsivad siis kellegi teise vastust.
Nad vaatavad ringi, püüavad näha, kuidas teised oma elu elavad, ja mõtlevad: „Võib-olla peaksin tegema samamoodi.“
Aga elukoolis ei ole sellest palju abi.
Sest siin ei saa kelleltki maha kirjutada.
Mitte sellepärast, et teised ei tahaks aidata, vaid sellepärast, et kellelgi teisel ei ole sinu varianti.
Igaühele antakse oma tee, oma küsimused ja oma õppetunnid.
Ja nii on vanad targad öelnud: elukoolis ei saa maha kirjutada, sest igaühel on oma küsimus.