Oli kord naine, kes tundis end üksikuna. Ta uskus, et õnne ja täiuslikkuse saladus peitub kellegi teise leidmises – ideaalses partneris, kes täidaks tema elu tähendusega. Kuid hoolimata oma pingutustest jäi see “õige inimene” leidmata, ja mida enam ta otsis, seda tühjemana ta end tundis.
Ühel päeval kohtas naine meest, keda peeti külas targaks ja elukogenuks. Naine pöördus tema poole ja ütles: “Miks ma ei leia kedagi, kellega olla? Ma tunnen end alati üksildasena, ja tundub, et mida rohkem ma otsin, seda kaugemale jääb see inimene, keda vajan.”
Tark mees vaatas naisele naeratades otsa ja küsis: “Kellega sa praegu koos oled?”
“No… mitte kellegagi,” vastas naine.
“Vale,” ütles tark mees. “Sa oled alati kellegagi koos. Sa oled koos iseendaga. Aga ütle mulle – kas sulle meeldib iseendaga koos olla?”
Naine jäi mõtlema. Ta polnud kunagi sellele küsimusele mõelnud. Ta ei teadnud, kas talle meeldib iseendaga olla, sest ta oli alati püüdnud täita oma päevi teistega koos olemise või tegevustega, mis teda enda eest peitsid.
“Kui sa iseendale ei meeldi,” jätkas tark mees, “kuidas peaks keegi teine sinuga koos olla tahtma? Õpi kõigepealt iseennast tundma. Ole endale parim sõber, partner ja kaaslane. Kui sa õpid ennast armastama, leiad sa, et üksindust polegi olemas.”
Naine otsustas proovida. Ta hakkas veetma rohkem aega omaette, mitte selleks, et põgeneda, vaid selleks, et avastada. Ta küsis endalt, mis teda õnnelikuks teeb, ja andis endale loa nautida väikeseid asju – jalutuskäike looduses, raamatute lugemist, uute oskuste õppimist. Ta õppis märkama oma väärtust ja lõpetas teiste arvamuste pärast muretsemise. Ta loobus hinnangutest ja hakkas iseendaga rahu sõlmima.
Päev-päevalt tundis naine, et tema elu muutub. Ta ei otsinud enam kinnitust väljastpoolt, vaid leidis selle enda seest. Ja siis, kui ta enam ei otsinud, tuli tema ellu inimene, kes peegeldas tema sisemist rahu ja armastust. Nad ei olnud teineteise täiendused, vaid kaks terviklikku inimest, kes jagasid oma elu teadlikult ja rõõmuga.
Naine mõistis lõpuks, et tõeline õnn ei tulnud välisest, vaid tema enda suhtest iseendaga. Ta mõistis, et üksindus on illusioon – meie suurim kaaslane on alati meie sees.
Moraal: Armastus algab enesearmastusest. Kui õpid iseendaga rahu sõlmima ja end armastama, loob see pinnase tõeliseks partnerluseks, mis on vaba ootustest ja puudustest. Ole endale kaaslane, keda otsid – ja maailm vastab samaga.
“Kohtumine iseendaga” esitab sügava ja lihtsa tõe: tõeline armastus ja täiuslikkuse tunne ei tule väljastpoolt, vaid algab meie enda suhtest iseendaga. See tuletab meelde, et me ei pea otsima kinnitust teiste kaudu, vaid hoopis leidma rahu ja rõõmu omaenda sisemaailmast.
Lugu motiveerib meid peeglisse vaatama, avastama oma väärtust ning õppima end aktsepteerima ja armastama sellistena, nagu me oleme. See inspireerib võtma vastutust oma õnne eest ja nägema üksinduses kingitust – võimalust enda paremaks tundmaõppimiseks.
