Margo oli noor kunstnik, kelle maalid olid alati täis elu ja tundeid. Kuid viimasel ajal tundis ta, et inspiratsioon oli justkui kadunud. Iga kord, kui ta pintslit tõstis, tundus lõuend tühjana ja tema mõtted blokeeritud. Margo küsis endalt: „Kuidas ma leian vastused, kui ma isegi küsimust ei tea?“
Ühel ööl, kui Margo istus oma ateljees, valgustas kuuvalgus ruumi salapärasel viisil. Akna taga kajas mere hääl, ja Margo tundis, justkui kutsuks see teda välja. Ta haaras jaki ja kõndis mööda kitsast rannateed, kuni jõudis kaljule, kus ta lapsena sageli unistas.
Seal, kuuvalguses sillerdava mere ääres, nägi ta midagi kummalist. Tema ees seisis keegi, kelle nägu tundus imelikult tuttav. See oli noorem tema ise – särasilmne tüdruk, kes oli täis julgust ja unistusi.
„Kes sa oled?“ küsis Margo, kuigi vastus tundus ilmne.
„Mina olen sina,“ vastas tüdruk naeratades. „See osa sinust, mis unistas piiranguteta, enne kui hirm ja kahtlused tulid. Sa oled mind nii kaua ignoreerinud.“
„Ma ei tea enam, mida ma peaksin looma,“ tunnistas Margo. „Mul pole inspiratsiooni.“
Tüdruk istus kivile ja vaatas merele. „Kas sa mäletad, miks sa üldse alustasid?“ küsis ta.
Margo mõtles hetkeks ja siis noogutas. „Sest ma tahtsin näidata maailma ilu nii, nagu mina seda näen.“
„Aga sa oled unustanud, et ilu pole alati täiuslik. Sa oled hakanud mõtlema, mida teised sinult ootavad, mitte sellele, mis sinu südames on,“ ütles tüdruk. „Vastus pole kuskil mujal. See on alati olnud siin – sinu enda sees.“
Margo tundis, kuidas need sõnad temas midagi liigutasid. „Kuidas ma saan selle vastuse leida?“ küsis ta.
„Vaata enda sisse,“ ütles tüdruk ja sirutas käe Margo poole. „Tuleta meelde, mida sa lapsena armastasid, mida sa tundsid, kui esimest korda pintslit hoidsid. Sul on juba kõik vastused olemas.“
Margo sulges silmad ja tundis, kuidas mälestused tema mõtteid täitsid – õnnelikud hetked, mil ta maalis päikesetõusu, naeratas esimest korda oma loomingule ja jagas oma visiooni maailmaga. Kui ta silmad avas, oli tüdruk kadunud, kuid tema sõnad jäid.
Sellest ööst alates hakkas Margo looma taas oma südame juhatuse järgi. Tema maalid olid täis sügavust ja tähendust, mida ta polnud varem tunnetanud. Iga pintslitõmme oli kui vestlus tema noorema minaga – tüdrukuga, kes teadis alati, et vastused peituvad tema enda sees.
Moraal: Vastused, mida me otsime, on sageli meie enda minevikus ja sügaval meie südames. Kui suudame taasühenduda selle osaga endast, mis kunagi unistas piiranguteta, leiame inspiratsiooni ja julguse liikuda edasi.
See inspireeriv lugu räägib, kuidas meie noorem mina, kes on vaba hirmudest ja kahtlustest, kannab endas puhtaid unistusi ja siirast inspiratsiooni. Lugu tuletab meelde, et vastused ja julgus tegutseda peituvad meie endi sees – me peame lihtsalt meenutama, miks me üldse alustasime, ja taasühenduma oma algse loomuliku rõõmuga.
Lugu inspireerib ka introspektiivsusele, tuletades meelde, et meil kõigil on oskus taas leida oma loovuse ja kirg. See süstib lootust, et ka kõige sügavamates ummikutes on võimalik leida väljapääs, kui pöördume oma sisemise mina poole.
