Kaisa istus kohvikus ja segas aeglaselt oma kohvi. Ta oli väsinud, kurnatud ja tundis, et elu pole õiglane. Ta nägi sotsiaalmeedias inimesi, kes reisisid, ehitasid oma unistusi ja paistsid õnnelikud. Aga tema? Tema oli endiselt kinni samas rutiinis, samades kaebustes, samades kahtlustes.
Tema sõbranna Laura istus tema vastas ja jälgis teda vaikides.
„Miks kõik teised saavad oma elu elada, aga mina jään alati samasse kohta kinni?“ ohkas Kaisa.
Laura naeratas kergelt ja ütles rahulikult: „Sinu elu on su enda looming. Ära süüdista teisi, kui sulle ei meeldi, mida oled loonud.“ (Wayne Dyer)
Kaisa kortsutas kulmu.
„Aga kuidas ma saan seda muuta? Ma pole sündinud õigete võimalustega. Ma pole nii julge nagu sina.“
Laura nõjatus ettepoole.
„Kui sa ei taha oma elu juhtida, siis keegi teine teeb seda sinu eest.“ (Napoleon Hill)
„Kui sa ei taha midagi muuta, siis ära kurda, et kõik jääb samaks.“ (Socrates)
Kaisa vaikis. Oli tõsi, et ta oli alati oodanud, et elu muutuks ise. Aga kas ta oli ise kunagi teadlikult tegutsenud, et midagi päriselt muuta?
Laura jätkas: „Sa oled täna seal, kuhu su eilsed mõtted ja teod sind tõid.“ (James Allen)
Kaisa tundis, kuidas need sõnad tabasid teda sügavalt. Kui tema eilne elu oli toonud ta siia, siis kas tema homne elu sõltus sellest, mida ta täna teeb?
Ta tõstis pilgu ja vaatas Laurale otsa.
„Aga ma ei tea, kust alustada…“
Laura naeratas ja pani käe ta õlale.
„Tark ei otsi süüdlast, vaid otsib lahendust.“ (Konfutsius)
Kaisa hingas sügavalt sisse. Ta mõistis, et tema elu ei muutu üleöö. Aga ta sai teha ühe väikese sammu – just täna.
Ja see esimene samm oli lõpetada süüdistamine ja hakata vastutust võtma.
Moraal:
Elu ei juhtu sinuga – sa lood selle oma mõtete ja tegudega.
Kui sa ei muuda midagi, jääb kõik samaks.
Selle asemel, et süüdistada olusid, otsi viise, kuidas oma elu ise kujundada.
Kas oled kunagi tundnud, et oled oma elus kinni jäänud? Mis aitas sul võtta vastutuse ja teha esimese sammu muutuse suunas?