Sri Ravi Shankar on kord öelnud: “Leidke armastus, mida otsite, leides esmalt armastuse enda seest.”
Oli kord naine, kes kohtas kedagi erilist – meest, kes pani ta südame kiiremini põksuma ja kõhus liblikad lendama. Naine leidis end peagi mõtlemas, kuidas võiks oma käitumist ja olemust veidi kohendada, et jätta mulje, et ta on just see täiuslik inimene, keda too mees võiks otsida. Ta muutus vaiksemaks ja püüdlikumaks, varjas oma loomulikku huumorit ja naeru, ja hakkas esitama end pigem rahuliku ja tasakaalukana, kuigi tegelikult oli ta pigem elav ja pisut tormiline hing.
Esimestel kohtumistel läks kõik hästi, aga varsti hakkas naine tundma, et justkui oleks tema sees midagi valesti – justkui oleks ta sundimas end olema keegi, kes ta tegelikult polnud. Ta tundis, et ei saa olla päris tema ise. Ühel õhtul, kui ta oli jälle proovinud jätta muljet rahulikust ja vaoshoitud inimesest, läks ta jalutama ja jõudis väikese tiigi äärde.
Vaadates veepeegeldust, nägi ta seal enda pilku – vaikset, kuid kahtlevat. Vesi lainetas pisut, ja hetkeks tundus naine, et tema tõeline mina püüdis sealt pilguheitena välja tulla. Ta küsis endalt: „Kas ma tahan olla kogu oma elu keegi teine? Kas ma tahan teeselda ja peita oma tõelisi jooni, isegi kui see tähendab, et ma ei saa olla õnnelik?“
Tiigi ääres seisis juhuslikult ka vana naine, kes nägi naise segadust. Ta astus lähemale ja ütles: „Tead, mu kallis, elu on liiga lühike, et elada teise inimese varjus. Isegi kui sa varjad oma tõelist mina selleks, et kedagi teist meelitada, jääd lõpuks iseenda õnnetuks vangiks.“
Need sõnad mõjusid naisele kui äratus. Ta mõistis, et kui ta jääks oma teeskluste juurde, elaks ta tulevikus pidevas hirmus, et tema tõeline mina tuleb välja ja lükkab eemale inimese, kellele ta lootis meeldida. Ja kui see inimene avastaks, et ta polnud kunagi olnud päris tema, oleks mõlemad lõpuks õnnetud.
Naine otsustas sellest päevast alates olla aus ja avatud oma tõelise olemusega. Ta naasis oma loomuliku huumorimeele juurde, oli elavam ja rääkis julgelt oma mõtetest ning tunnetest. Kui nad taas kohtusid, oli ta tema ise – mitte kellegi teise versioon. Alguses oli ta hirmul, et see inimene võib tema tõelise olemuse pärast eemalduda. Kuid vastupidiselt tema kartusele tundis mees hoopis huvi ja leidis, et naise siirus ja elavus olid need, mis teda kõige rohkem lummasid.
Sellest hetkest mõistis naine, et oma tõelist mina varjata pole mitte ainult raske, vaid see röövib võimaluse tõelise õnne ja armastuse leidmiseks. Ta õppis armastama iseennast sellisena, nagu ta oli, ja mõistis, et keegi, kes on talle tõeliselt määratud, ei näe tema vigu ja puudusi takistustena, vaid osana tema võluvast olemusest.
Ja kui keegi tuli tema juurde ja küsis, kuidas leida tõelist armastust, vastas naine alati: „Alusta enda armastamisest. Ole see, kes sa tõeliselt oled, ja lase elul tuua sinu teele need, kes näevad sind sellisena ja armastavad sind kogu südamega.“
„Peegelduste tants“ on inspireeriv lugu. See rõhutab, kui oluline on jääda iseendaks ja mitte varjata oma tõelist olemust kellegi teise heakskiidu nimel. Lugu õpetab, et tõeline õnn ja armastus tulevad siis, kui suudame end aktsepteerida ja olla autentne. See annab julgust olla siiras ja usaldada, et meie tõeline olemus tõmbab ligi inimesi, kes meid just sellisena hindavad. Lugu inspireerib meid end armastama ja elama täie siirusega, et leida tõelist õnne ja tasakaalu.
