Oli kord inimene, kes kandis endas palju unistusi.
Ta tahtis lennata, isegi kui tal polnud tiibu.
Ta soovis armastada sügavalt ja ehtsalt.
Ta igatses reisida – mitte ainult kohtadesse, vaid iseenda sügavustesse.
Ta soovis õppida, avastada, jagada oma lugu maailmaga.Tal oli süda täis valgust. Silmad täis lootust.Aga…„Aga mul ei ole piisavalt aega.“
„Aga ma ei tea, kas ma olen piisavalt hea.“
„Aga äkki ma jään üksinda.“
„Aga mis teised arvavad?“
„Aga äkki ma ebaõnnestun.“Ja iga „aga“ istus ta teele –
nagu kivi, mida ta ei julgenud liigutada,
nagu vari, mis ähvardas tema valgust.
Peagi muutus see rada täis „aga“-kive
nii keeruliseks, et ta jäi paigale.Unistused sosistasid ikka veel –
vaikselt, vankumatult, ustavalt.
Aga ta ei kuulnud.
Sest ta kuulas ainult neid “aga”-sõnu,
mis kostsid justkui hoolivatena,
aga tegelikult hoidsid teda vangis.Ühel vaiksel hetkel, kui kõik oli korraks täiesti tasa,
ilmus tema juurde väike sisemine hääl –
nagu udu hajuv valgus,
ja ütles:„Mis siis, kui iga ‘aga’ on hoopis kutse?“
„Kutse astuda üle hirmu läve, mitte jääda selle varju.“
„Kutse küsida – mitte mida ma kaotan, vaid mida ma võidan, kui julgen elada täies ulatuses.“Ta vaatas oma „aga“-kivisid ja mõistis,
et nad polegi nii rasked –
kui ta otsustab neid mitte ettekäändena, vaid sammastena kasutada.Ja nii ta tõusis, üks samm korraga,
ja muutis „Aga…“ oma uueks alguseks:„Aga kui ma proovin?“
„Aga kui see õnnestub?“
„Aga kui ma olen täpselt selline, nagu vaja?“Sest vahel on kõige suurem uks peidus kõige väiksemas „aga“-s.
Ja selle avamiseks ei ole vaja võtit – vaid julgust astuda.
Lugu „Aga…“ on sügavalt inimlik ja peegel, millesse igaüks meist võib end hetkeks ära tunda.See lugu kirjeldab vaikselt ja tundlikult seda nähtamatut barjääri, mille me tihti ise oma teele loome – mitte olude, vaid mõtete kaudu. Iga „aga“ ei ole ainult sõna, vaid peegeldus hirmust, kahtlusest ja enesepiirangust.Aga kõige ilusam selles loos on muutus, mis toimub – „aga“ muutub küsimuseks, lootuseks, sammuks.
See on just see, mis teeb sellest inspireeriva loo: see ei lõpe ohvriks jäämisega, vaid julge valikuga tõusta üle sisemiste piiride.„Meie elu ei takista mitte see, mis on meie ees, vaid see, mida me enda sees usume.“
„Ja iga ‘aga’ võib olla värav, mitte müür – kui me nii otsustame.“See lugu ei süüdista, vaid kutsub armastavalt vaatama enda sisse ja küsima:
Mis oleks, kui ma enam ei peatuks, vaid prooviksin?
Ta tahtis lennata, isegi kui tal polnud tiibu.
Ta soovis armastada sügavalt ja ehtsalt.
Ta igatses reisida – mitte ainult kohtadesse, vaid iseenda sügavustesse.
Ta soovis õppida, avastada, jagada oma lugu maailmaga.Tal oli süda täis valgust. Silmad täis lootust.Aga…„Aga mul ei ole piisavalt aega.“
„Aga ma ei tea, kas ma olen piisavalt hea.“
„Aga äkki ma jään üksinda.“
„Aga mis teised arvavad?“
„Aga äkki ma ebaõnnestun.“Ja iga „aga“ istus ta teele –
nagu kivi, mida ta ei julgenud liigutada,
nagu vari, mis ähvardas tema valgust.
Peagi muutus see rada täis „aga“-kive
nii keeruliseks, et ta jäi paigale.Unistused sosistasid ikka veel –
vaikselt, vankumatult, ustavalt.
Aga ta ei kuulnud.
Sest ta kuulas ainult neid “aga”-sõnu,
mis kostsid justkui hoolivatena,
aga tegelikult hoidsid teda vangis.Ühel vaiksel hetkel, kui kõik oli korraks täiesti tasa,
ilmus tema juurde väike sisemine hääl –
nagu udu hajuv valgus,
ja ütles:„Mis siis, kui iga ‘aga’ on hoopis kutse?“
„Kutse astuda üle hirmu läve, mitte jääda selle varju.“
„Kutse küsida – mitte mida ma kaotan, vaid mida ma võidan, kui julgen elada täies ulatuses.“Ta vaatas oma „aga“-kivisid ja mõistis,
et nad polegi nii rasked –
kui ta otsustab neid mitte ettekäändena, vaid sammastena kasutada.Ja nii ta tõusis, üks samm korraga,
ja muutis „Aga…“ oma uueks alguseks:„Aga kui ma proovin?“
„Aga kui see õnnestub?“
„Aga kui ma olen täpselt selline, nagu vaja?“Sest vahel on kõige suurem uks peidus kõige väiksemas „aga“-s.
Ja selle avamiseks ei ole vaja võtit – vaid julgust astuda.
Lugu „Aga…“ on sügavalt inimlik ja peegel, millesse igaüks meist võib end hetkeks ära tunda.See lugu kirjeldab vaikselt ja tundlikult seda nähtamatut barjääri, mille me tihti ise oma teele loome – mitte olude, vaid mõtete kaudu. Iga „aga“ ei ole ainult sõna, vaid peegeldus hirmust, kahtlusest ja enesepiirangust.Aga kõige ilusam selles loos on muutus, mis toimub – „aga“ muutub küsimuseks, lootuseks, sammuks.See on just see, mis teeb sellest inspireeriva loo: see ei lõpe ohvriks jäämisega, vaid julge valikuga tõusta üle sisemiste piiride.„Meie elu ei takista mitte see, mis on meie ees, vaid see, mida me enda sees usume.“
„Ja iga ‘aga’ võib olla värav, mitte müür – kui me nii otsustame.“See lugu ei süüdista, vaid kutsub armastavalt vaatama enda sisse ja küsima:
Mis oleks, kui ma enam ei peatuks, vaid prooviksin?