Pärimustarkus: “Uks avaneb ainult sellele, kes julgeb koputada.“
Oli vihmane hommik, kui naine seisis vana kivimaja ees ja vaatas ukse poole, mis oli tema ees pärani lahti. See polnud tavaline uks. See tundus kutse, võimalus, unistus, milleks ta polnud kunagi päris valmis olnud.
Süda peksles, kui ta vaatas ukse tagant avanevat valgustatud teed. See oli elu, millest ta oli alati unistanud. Ta oli nii kaua seisnud turvalises, kuid piiratud maailmas, kartes astuda sammu tundmatusse. Aga nüüd oli uks avatud.
„Kas ma astun sisse?“
Kõik need aastad oli ta unistanud vabadusest, loovusest, elust, mis oleks täis tähendust ja võimalusi. Ta oli alati teadnud, et kuskil on midagi enamat, kui vaid rutiin ja kohustused. Aga alati oli midagi tagasi hoidnud – hirmud, kahtlused, tuttav mugavustsoon.
Kuid täna oli midagi teistmoodi.
Ta tundis kutset, mida ei saanud enam eirata.
Ta astus ühe sammu lähemale. Uks ei teinud häält, ei pressinud peale, ei sundinud teda. See lihtsalt oli avatud – ootamas.
„Aga mis siis, kui ma ebaõnnestun?“ küsis ta endalt.
„Aga mis siis, kui see on täpselt see, mida ma olen alati vajanud?“ vastas tema süda.
Naine tõmbas sügavalt hinge. Hirm ja põnevus olid segunenud üheks, kuid ta teadis – elu ei oota neid, kes jäävad ukse taha seisma.
Ta sulges hetkeks silmad, kuulatas oma südant ja astus lõpuks üle läve.
Ja just siis sai ta aru, et tema elu oli tõepoolest muutumas. Ta ei astunud tundmatusse – ta astus omaenda võimaluste ja tõelise mina poole.
Moraal: Kui su ees avaneb uks, ära jää seda lihtsalt vaatama. Mõned võimalused ootavad sind vaid siis, kui julged astuda sammu edasi. Sest just ukse taga algab elu, millest oled alati unistanud.
Kas oled kunagi seisnud valiku ees, kus hirm ja põnevus segunesid? Mis aitas sul sammu teha?
Selles loos kajastub pärimustarkus järgmiselt:
Uks on muutuse ja saatuse sümbol – võimalus, mis avaneb neile, kes julgevad sisse astuda. Hirm ja mugavustsoon võivad hoida meid tagasi, kuid nendest vabanemine toob elu võimalused nähtavale. Tõelise elu ja kasvu saavutab see, kes võtab vastu väljakutsed ega jää ootama “õiget hetke”. Saatus võib anda võimaluse, kuid inimene peab selle ise vastu võtma ja tegutsema.
Lõplik pärimustarkus:
“Avatud uks ei tähenda midagi, kui sa ei julge üle läve astuda.”