Kord sündis inimene, kes juba varakult püüdis teistele meeldida.
Ta vaatas, kuidas teised kõndisid, rääkisid, naersid, mida nad kandsid ja kellele nad järgnesid.
Ta tegi kõike „nagu peab“, kuni ühel hetkel ei teadnud ta enam, kus lõpevad nemad ja kus algab tema.
Aastad möödusid.
Ta kogus kiidusõnu, aga ei tundnud end kunagi päriselt nähtuna.
Ta täitis ootusi, kuid mitte omaenda unistusi.
Kuni ühel vaiksel hommikul, kui peegel vastu vaatas, küsis ta endalt:
„Kelle nägu ma kannan?“
See hetk murdis midagi – mitte teda, vaid tema vale mina.
Ta hakkas otsast peale.
Ta lõpetas enda võrdlemise ja hakkas uurima oma tõelist sisu.
Ta loobus ideaalseks saamisest ja hakkas päris.
Ta avastas, et tema hääl ei olnud kõvem ega vaiksem – vaid täpselt tema.
Et tema tee ei olnud otsem ega käänulisem – vaid tema rada.
Et tema olemus ei olnud mõeldud sobituma, vaid sära tooma seal, kus varem oli vari.
Ja sellest päevast edasi ta otsustas:
ma ei ole kellegi koopia,
ma olen elav, ebatäiuslik,
aga esmaklassiline versioon iseendast.
Mõte kaasa: Maailm ei vaja veel üht teisejärgulist koopiat.
Aga ta vajab sind – tõelist, ehedat, nähtavat.
Sest ainult originaal julgeb jätta jälje, mis jääb.
„Originaali vääriline“ on inspireeriv ja eneseleidmisele suunatud lugu, mis tuletab meelde, et suurim vabanemine sünnib siis, kui loobume võrdlemisest ja elame enda nägu elu.
See lugu kutsub üles olema ehtne, mitte koopia, ja rõhutab, et meie väärtus ei peitu sarnasemaks muutumises, vaid julguses olla täpselt see, kes me tegelikult oleme.