Elas kord inimene, kes tundis, et maailm on jagunenud kahte leeri — sõbrad ja vaenlased. Sõbrad tekitasid soojust, vaenlased aga valu. Ta ehitas endale mõttes müüre, et hoida ühed lähedal ja teised kaugel. Ta arvas, et ainult sõbrad on tema poolel. Ja et “vaenlased” on need, kes takistavad tal rahus elada.
Aga ühel ööl, vaikuses, ilmus tema unenäosse keegi… keegi, kes ei olnud tuttav, aga tundus imelikult kodune.
„Kes sa oled?“ küsis ta.
„Ma olen Peegel,“ vastas hääl. „Ma ei ole inimene, vaid vaade läbi hinge.“
„Aga miks sa tulid?“
„Et sa mõistaksid — sul ei ole tegelikult ei sõpru ega vaenlasi. On vaid rollid, mille kaudu elu sinuga räägib. Kas sa tahad näha?“
Ta noogutas.
Ja siis hakkas ilmuma piltide jada.
Ta nägi inimest, kes oli alati tema kõrval — tema suurim sõber. „Vaata, ta peegeldas sulle sinu väärtusi, sinu avatud südant. Ta tuli, et sa mäletaksid, kes sa oled, kui armastad.“
Ta naeratas.
Siis nägi ta inimest, kelle nime mainiminegi tõi hinge raskust. „Vaata, see inimene peegeldas sulle su haava. Ta ei teinud sind katki – ta näitas, kus sa juba valutasid. Tema roll oli sind äratada. Mitte murda, vaid murda lahti see, mis oli lukus.“
Ta hakkas nutma.
„Aga miks see kõik pidi nii valus olema?“ küsis ta.
„Sest vahel hing ärkab ainult siis, kui süda mureneb. Mitte lõplikult, vaid et kasvada suuremaks, tugevamaks, tervemaks.“
„Ja kas nemad teadsid, mis rolli nad mängisid?“
„Mitte alati. Aga enne sündi teadsite teie mõlemad. Mõned hinged lubasid olla su valgus. Mõned lubasid olla su tuli. Mõned su vari — et sa õpiksid nägema valgust enda sees.“
Ta vaikis kaua. Siis küsis tasa:
„Kui kõik on õpetus, siis kuidas ma eristan, millal jääda ja millal minna?“
Peegel vastas:
„Kuula, mida su rahu ütleb. Kes toetab su kasvu, see jääb. Kes kutsub sind ütlema „ei“, et saaksid öelda „jah“ iseendale, see oli vaid mööduv õpetaja. Mõlemad on olulised. Aga sina oled see, kes valib tee.“
Hommikul ärkas ta teistsugusena. Ta ei otsinud enam vaenlasi. Ta ei klammerdunud sõpradesse. Ta hakkas vaatama — mitte läbi hirmu, vaid läbi teadlikkuse.
Iga inimene tema teel oli peegel. Mõni näitas ilu. Mõni valu. Mõni varju. Mõni valgust.
Aga kõik nad aitasid tal näha iseennast.
Ja see oli kõige suurem vabanemine.
See lugu on sügavalt inspireeriv ja tervendav. See toob esile vaatenurga, et inimesed meie elus pole head ega halvad, vaid peeglid ja õpetajad, kes aitavad meil end paremini mõista ja kasvada. Lugu vabastab must-valgest mõtlemisest ja kutsub vahetama hinnangu teadlikkuse vastu. See on lugu ärkamisest, sisemisest vabadusest ja enesega tõelise kontakti loomisest – lugu, mis avab ukse rahule.