Vanarahva ütlus: „Lilled ei jookse mesilaste järel – nad õitsevad ja mesilased tulevad nende juurde.“
Miia oli kaua otsinud romantilist armastust. Ta unistas sügavast ühendusest, mõistmisest ja soojusest, kuid tundis end tihti üksildasena, justkui oleks õige inimene kuskil olemas, kuid ei leia teed tema juurde.
Alguses keskendus ta konkreetsele inimesele, mõeldes, kuidas meelitada teda oma ellu. Ta analüüsis iga pilku, sõnumit ja märki, lootes leida vastust küsimusele: “Kas tema on see õige?” Kuid mida rohkem ta püüdis, seda kaugemana tundus tõeline armastus.
Ühel päeval kohtas Miia oma vana õpetajat, kes naeratades ütles: “Sa ei pea otsima kedagi. Sa pead leidma endas tunded, mida sa tahad kogeda.”
Miia jäi mõtlema. Kas tõesti polnud oluline, kes partneriks saab, vaid millist armastust ta enda ellu soovib?
Järgmistel päevadel lõpetas ta konkreetsete inimeste peale mõtlemise. Selle asemel sulges ta silmad ja kujutles armastust enda sees:
Soojad kallistused varahommikul, kui päike aknast sisse paistab.
Ühised jalutuskäigud pargis, naer ja vaikuse mõistmine.
Turvatunne, teineteise kõrval rahu ja vabadus olla just selline, nagu sa oled.
Iga päev täitis ta end armastuse ja tänulikkusega, justkui see tunne oleks juba tema elus olemas.
Ja siis see juhtus. Ilma pingutuseta, ootamata, ilmus tema ellu keegi, kes tundis sama vibratsiooni. See polnud inimene, keda ta oli kunagi püüdnud enda ellu suruda – see oli keegi, kes tuli loomulikult, sest ta sobis täpselt sellesse tunnetesse, mida Miia oli loonud.
“Armastus ei tule siis, kui sa otsid seda meeleheitlikult,” ütles õpetaja talle hiljem. “See tuleb siis, kui sa oled valmis seda vastu võtma – ja see juhtub siis, kui sa juba tunned seda oma hinges.”
Moraal: Partneri ligitõmbamine ei käi läbi konkreetse inimese tagaajamise, vaid läbi armastuse vibratsiooni loomise oma südames. Kui sa juba tunned armastust enda sees, tõmbad sa loomulikult ligi inimest, kes jagab sama energiat.
See lugu peegeldab sügavalt pärimustarkust, mis rõhutab sisemise oleku olulisust, energia seaduspära ja elu loomulikku voolu. Paljudes rahvajuttudes, müütides ja vanarahvatarkustes on sama idee: me ei tõmba ligi mitte seda, mida soovime, vaid seda, kes me ise oleme.
Selles loos kajastub pärimustarkus järgmiselt:
Armastus ei ole asi, mida saab otsida – see on energia, mida saab luua.
Inimene tõmbab ligi mitte seda, mida ta soovib, vaid seda, mida ta ise tunneb ja kiirgab. Elu vooluga kaasaminek toob soovitu loomulikult, sundimine ja pingutus aga lükkavad selle kaugemale. Õiged inimesed tulevad meie ellu siis, kui oleme ise nende jaoks valmis.
Lõplik pärimustarkus:
“Armastus tuleb mitte sellele, kes otsib, vaid sellele, kes armastab juba enne, kui ta leiab.”
Kas oled kogenud, et armastus tuleb kergemini siis, kui sa ei püüa seda jõuga tuua, vaid hoopis lased sellel loomulikult tekkida?