Intervjuu Armastusega: „Kui leek on kustunud“
Intervjueerija: Täna räägime mitte armumisest, vaid armastusest. Mitte kergest sädemest, vaid sisemisest tulest. Minu vastas on keegi, keda kõik otsivad, ent vähesed mõistavad – Armastus ise.
Tere tulemast.
Armastus (naeratab): Aitäh, et kutsusid. Ma ei käi tihti intervjuudes. Mind pigem tuntakse… hiljem.
Intervjueerija: Alustame ausalt. Kas sina oled sama, mis armumine?
Armastus: Ei.
Armumine on nagu säde heinakuhjas – põleb kiiresti, valjult, põnevalt.
Mina olen see, mis jääb alles pärast tulekahju. Kui kõik on vaikne, ja alles on jäänud ainult sina, tema ja päris elu.
Intervjueerija: Paljud inimesed ajavad sind armumisega segi. Miks?
Armastus: Sest armumine on ilus.
See on keemia, fantaasia ja unistus. See teeb südame kergeks ja naha tundlikuks.
Aga ta on ajutine. Ja inimesed klammerduvad sageli selle tunde külge, arvates, et see on mina.
Kui säde kustub ja argipäev tuleb, siis nad ütlevad:
„See ei ole enam armastus.“
Aga tegelikult… see ongi koht, kus mina alles alustan.
Intervjueerija: Kuidas sa siis tuled? Milline sa oled?
Armastus:
Mina olen otsus jääda, kui oleks lihtsam minna.
Mina olen käsi, mis hoiab, kui süda vaikib.
Mina olen vaikus, mis ei karju, aga jääb.
Mina olen igavesti lahtirulluv lubadus, mida ei anna huul, vaid tegu.
Intervjueerija: Kas sa polegi kirglik? Põnev? Dramaatiline?
Armastus (naeratab veidi kurvalt): Olen, aga mitte nii, nagu filmid näitavad.
Minu kirg on see, kui keegi keedab sulle teed siis, kui sa oled haige.
Minu põnevus on see, kui keegi teab su vaikust ja ei karda seda.
Minu draama on see, kui keegi ütleb: „Ma ei pruugi aru saada, aga ma ei kao.“
Intervjueerija: Nii et sa ei ole punaste rooside meri ega öine suudlus vihmas?
Armastus: Need on hetked. Kaunid, jah. Aga mööduvad.
Mina olen juured, mis põimuvad sügaval maa all, kus keegi ei näe.
Ja kui torm tuleb, siis alles selgub, kas armastus oli – või oli see lihtsalt õitsemise hetk.
Intervjueerija: Mis on su suurim väärarusaam?
Armastus: Et ma pean olema kogu aeg intensiivne, erutav, elevust täis.
Aga mina olen tõeline siis, kui silmad on väsinud ja süda on vaikne,
aga käed leiavad ikka teineteise üles.
Intervjueerija: Kas sa siis oled igav?
Armastus (muigab):
Ei.
Ma olen rahulik. Püsiv. Sügav.
Aga ma ei ole kunagi igav.
Igav on see, kes ei julge vaadata sügavusse.
Mina elan seal, kus julgetakse olla päriselt nähtav – ilma filtrita, ilma kaitseta, ilma põgenemata.
Intervjueerija: Viimane küsimus – miks sa jääd alles siis, kui armumine on kadunud?
Armastus: Sest mina olengi see, kes jääb.
Mina olen see, kes süttib aeglaselt, kasvab sügavale ja ei kustu ka siis, kui leek väreleb vaid tuhas.
Armumine on ilus algus.
Aga mina olen kodu.
„Intervjuu Armastusega: Kui leek on kustunud“ on südamlik ja tarkuseteri täis vestlus armastuse kui elutarga jõuga. Armastus selgitab, et ta pole sama, mis armumine – mitte hetkeline säde, vaid see, mis jääb alles pärast põlemist. Ta on otsus jääda, vaikus, mis hoiab, juured, mis põimuvad. Armastus pole igav ega dramaatiline – ta on rahulik, sügav ja päris, kohal ka siis, kui sõnad vaikivad ja süda lihtsalt on. See on lugu küpsest armastusest – elujõust, mis ei kustu.
