Intervjueerija: Täna on meil võimalus küsida küsimusi kelleltki, kes jääb tavaliselt nähtamatuks, aga keda igaüks meist on tundnud. Meil on au vestelda… Armastusega.
Armastus, kas oled valmis?
Armastus: Ma olen alati valmis. Kui küsitakse südamest, siis ma vastan.
Intervjueerija: Mis sa oled tegelikult? Kas lihtsalt tunne?
Armastus: Ma olen rohkem kui tunne.
Ma olen tuli, mis süttib ootamatult ja valgustab kõik, mida seni peideti.
Ma olen igatsus, mis ei küsi luba ega seletust.
Ma olen hoolimine — mitte ainult siis, kui on kerge, vaid eriti siis, kui on raske.
Intervjueerija: Aga miks sa mõnikord teed haiget?
Armastus: Ma ei tee haiget.
Valu tekib siis, kui mind peetakse omandiks, ootuseks või garantiiks.
Kui mind tahetakse kontrollida, siis ma põlen.
Aga kui mind usaldatakse, siis ma tervendan.
Intervjueerija: Kuidas tunneb inimene ära, et see on päris?
Armastus: Kui süda vaikib ära ja samal ajal hüüab, siis see ongi see.
Mõistus küsib: „Kas see on turvaline?“
Süda ütleb: „See on kodu.“
Intervjueerija: Miks inimesed kardavad sind?
Armastus: Sest ma nõuan terviklikkust.
Ma ei lepi poolikute südametega ega mänguliste kavatsustega.
Minuga tuleb tulla alasti hingega — mitte täiuslik, vaid päris.
Intervjueerija: Mis on sinu suurim saladus?
Armastus: Ma ei tähenda alati jäämist.
Aga ma muudan alati selle, keda puudutan.
Kui inimene on minuga päriselt kohtunud, siis ta ei saa enam kunagi elada nagu enne.
Ta hakkab nägema, kuulama ja tundma teisiti.
Intervjueerija: Mis juhtub siis, kui inimene ei armasta?
Armastus: Siis ta on nagu kest. Ta eksisteerib. Aga ta ei ela.
Sest elu ilma minuta on nagu tuli ilma soojuseta – nähtav, aga külm.
Intervjueerija: Viimane küsimus… Mis on sinu keel?
Armastus:
Vaikus. Silmad. Nahk. Hoolimine. Julgus.
Minu keel on see, kui sa ütled “ma jään”, ka siis kui on lihtsam minna.
Kui sa sosistad: “Ma näen sind” – ja mõtled seda.
Kui sa valid kohalolu. Iga päev.
Kui su süda ütleb “jah”, isegi kui sa kardad.
Seda keelt mõistab ainult süda.
Ja see on Südame keel.
„Intervjuu Armastusega: Südame keel“ on poeetiline ja sügav mõttevahetus armastuse kui elu keskse jõuga. Armastus räägib ise – ausalt ja hellalt – sellest, mis ta on: mitte ainult tunne, vaid kohalolu, otsus ja tõde. Ta selgitab, miks ta võib tuua valu, kuidas teda ära tunda ja miks elu ilma temata on nagu kest ilma hingeta. Lugu tuletab meelde, et armastuse tõeline keel on süda ise – vaikne, aga kindel.