Intervjueerija (I): Tere, Ihaldus. Sa oled nähtamatu, aga sind on tunda südames ja silmades. Mis või kes sa õigupoolest oled?
Ihaldus (IH): Ma olen unistuse esimene hingetõmme.
Ma ärkan, kui keegi tunneb, et “midagi on veel”. Ma ei ole juhus. Ma olen kutse – mitte meelele, vaid hingele.
Seal, kus mind ei ole, pole liikumist. Aga kui ma süttin – isegi vaikselt – hakkan ma looma teed, mida varem ei olnudki olemas.
I: Inimesed kardavad vahel oma ihalusi. Nad tunnevad häbi või püüavad neid maha suruda. Miks see juhtub?
IH: Sest ihaldus paljastab tõe. Ja tõde võib olla hirmutav.
Kui inimene ihaldab midagi sügavalt, peab ta vaatama endale otsa ja küsima:
Kas ma olen valmis selle nimel muutuma? Riskima? Astuma tundmatusse?
Ja vahel on lihtsam ihaldus vaikima sundida kui end liigutama panna.
Aga tea – ihaldus ei kao. Ta võib vaikida, aga ta ootab. Mõnikord kogu elu.
I: Kuidas inimene eristab tühja soovi sügavast ihaldusest?
IH: Tühi soov on nagu tuulepuhang – ta tuleb ja läheb, sõltudes päevast, ilmast ja teiste arvamusest.
Aga sügav ihaldus põleb isegi vaikuses.
See on tunne, mis ei anna rahu. Sa võid seda ignoreerida, aga see ei kao.
Kui sa paned pea padjale ja silmad sulged, siis see hääl sosistab:
“Sa tead, et see on sinu tee.”
Mida sügavam ihaldus, seda vaiksem ja kindlam on selle kohalolu.
I: Milline on sinu roll inimese elus?
IH: Mina olen suunaandja. Ma ei tee tööd sinu eest ära, aga ma näitan, kuhu vaadata.
Kui sa julged mind kuulata, leiad tee.
Kui sa toidad mind usuga, saan minust magnet.
Ma tõmban su ellu võimalusi, inimesi, hetki, mis toetavad su liikumist.
Aga kui mind ignoreeritakse, siis ma hääbun… mitte kättemaksuks, vaid selleks, et ootama jääda kuni oled valmis.
I: Kas tõesti võib ihaldus muuta inimese saatust?
IH: Alati.
Mitte ükski suur saavutus pole sündinud ilma põletava ihalduseta.
Einstein, Rumi, Marie Curie, Michelangelo – nad ei saavutanud, sest “neil oli andekust”. Nad saavutasid, sest neid põletas vajadus väljendada seda, mida nad tundsid kutsena.
Ma olen jõud, mis viib unistused tegudeni, kui inimene mind usaldab ja ei loobu poolel teel.
I: Mida ütleksid kellelegi, kes on oma ihalduse kustutanud või peitnud?
IH: Ma ütleksin: “Ma olen ikka siin.”
Ihaldus ei sure. Ta jääb vaikseks sädeme kujul alles, ootama hinge ärkamist.
Kui sa istud vaikuses ja lubad endal jälle tunda, siis sa kuuled mind.
Ja siis – mitte kohe, aga tasapisi – hakkab tekkima uus energia.
Ja kus on ihaldus, seal on tee.
Lõpusõna: Ihaldus ei küsi, kas sa oled valmis – ta küsib, kas sa julged.
Kui jutuajamine lõppes, ei olnud tunne nagu keegi oleks lahkunud.
Vastupidi – tundus, et keegi jäi.
Justkui istuks meie sees valgus, mis ütleb tasa: “Ära karda ihaldada suuri asju.
Sest just need võivad tõsta sind kõige kõrgemale.”
