🎙️ Osalejad:
Laps, sisemine hääl, kes mäletab mängu, imetlust ja haavatavust
Täiskasvanu, elu näinud hääl, kes on kandnud vastutust, kuid otsib taas ühendust iseendaga
Igaühes meist elab kaks häält: üks, kes teab, kuidas arveid maksta, tähtaegadest kinni pidada ja maailmas ellu jääda – ja teine, kes tahab jooksujalu läbi vihma tantsida, joonistada päikesega varju sisse südameid ning küsida lihtsaid, ent sügavaid küsimusi: „Kas sa näed mind?“ „Kas ma tohin lihtsalt olla?“
See on täiskasvanu ja sisemise lapse igavikuline vestlus – mitte võitlus, vaid kutse koostööle. Sest kui üks juhib ilma teiseta, muutub elu kas ohutuks, kuid elutuks… või kirevaks, ent juureta.
Tänane intervjuu avab ukse sellele vaiksele dialoogile. See pole lihtsalt sõnadevahetus – vaid südame ja mälu kohtumine.
Kui sa loed, siis ehk märkad ka iseendas seda last… kes ei vaja kingitusi, vaid kohalolu. Ja ehk tunned täiskasvanuna, et suurim tugevus võib sündida just haavatavuse kuulamisest.
„Sinu sisemine laps ei taha, et sa muutuksid taas väikeseks. Ta tahab, et sa jääksid elusaks.“ — Tundmatu autor
„Täiskasvanuks saamine ei tähenda lapse unustamist, vaid temaga koostöö õppimist.“ — Clarissa Pinkola Estés
🗣️ Vestlus:
Intervjueerija (vaikne hääl seesmisest ruumist): Täna kohtuvad kaks osa sinust. See, kes teab, kuidas maailmas ellu jääda… ja see, kes teab, miks tasub elada. Alustame.
Laps: Kas sul on aega minu jaoks? Või oled jälle liiga hõivatud?
Täiskasvanu: (Sügavalt hingates.) Ma olen siin. Ma ei ole sind piisavalt kuulanud. Aga ma tahan õppida.
Laps: Miks sa mind eemale lükkasid?
Täiskasvanu: Ma arvasin, et sind kuulates muutun haavatavaks. Et kui ma naeran või nutan või usaldan liiga palju, siis see teeb haiget. Nii ma õppisin peitma. Sind. Ja ennast.
Laps: Aga mina olen su süda. Su uudishimu. Su loovus. Kui sa mind peidad, siis sa ei ela, sa ainult funktsioneerid. Kas sa mäletad, kuidas sa vaatasid pilvi ja mõtlesid, et need on suured loomad taevas?
Täiskasvanu: Mäletan. Mäletan ka seda, kui naerdi mu unistuste üle. Ja siis hakkasin uskuma, et päris elu ei mahu pilvede sisse.
Laps: Päris elu mahub südamesse. Kui sa mind jälle kuulad, ei kao su tugevus. Aga ta muutub pehmemaks.
Täiskasvanu: Mida sa praegu vajad, väike mina?
Laps: Et sa ei suruks mu tundeid alla. Et sa ei lükkaks mind eemale, kui oled väsinud. Et sa ei nõuaks, et ma vaikiks, kui tahan rääkida.
Täiskasvanu: Sa oled mulle nii kallis. Ma arvasin, et pean sind kaitsma, aga sa õpetad mind elama.
🌿 „Kõik meie katkised osad tahavad vaid üht – et me jääksime nende kõrvale ega hülgaks neid veel kord.“ — Tundmatu autor
„Sisemise lapse kuulamine ei tee sind nõrgaks – see teeb sind terviklikuks.“ — John Bradshaw
🌅 See vestlus ei ole fantaasia. See on kutse iseenda kuulamiseks. Sisemine laps ei kao. Ta ootab. Ta ei süüdista – ta igatseb. Kui sa võtad hetke, et temaga rääkida, siis sa ei kaota midagi. Sa taastad ühenduse iseenda rõõmu, vabaduse ja julgusega.
Sest lõpuks – elu ei küsi ainult, kes sa oled saanud. Ta sosistab: kas sa oled veel kontaktis sellega, kes sa kunagi olid?