Kes on Sukelduja?
Ta ei kanna tiitleid ega püüdle esinemise poole.
Ta on inimene, kes ei leidnud armastust raamatu lõpus ega rahu meditatsiooni alguses.
Ta leidis need alles siis, kui oli valmis minema enda sisse nii sügavale, et pidi esmalt kaotama kõik tuttava – sealhulgas iseenda vana mina.
Ta ütleb:
„Pinnal on lärmakas, aga tühi. Sügavuses on vaikus, aga tõde.”
Intervjueerija (I): Sukelduja, miks me pelgame sügavust ja otsime asju pinnalt?
Sukelduja (S): Sest sügavus nõuab ausust. Ja ausus nõuab julgust.
Pinnal on kõik nähtav, mugav ja kergesti jagatav.
Aga tõelised väärtused – rahulolu, aus armastus, sisemine vabadus – ei ela seal.
Need on nagu pärlid: peidus, kaitstud, väärtuslikud.
Kui tahad neid leida, pead esmalt võtma riski – et ei näe kohe, ei saa kohe, ei mõista kohe.
I: Mida tähendab „sukeldumine” elus praktiliselt?
S: See tähendab:
lõpetada enese petmine;
istuda vaikuses, kui kõik kisendab tegutsemise järele;
öelda “ma ei tea”, kui oled alati teadnud;
tunda valu ilma selle eest põgenemata;
ja küsida: “Kes ma olen, kui keegi ei vaata?”
See on raske. Aga seal algab päris sina.
I: Kas kõik peavad sukelduma?
S: Mitte keegi ei pea.
Aga kes tahab päriselt elada, mitte lihtsalt läbi päevade triivida, see varem või hiljem tunneb kutset.
Mugavustsoon on nagu kaldavesi – soe, rahulik… ja seisev.
Aga elu voolab sügavamas vees.
Ja pärlid – need ootavad seal.
I: Mis on olnud sinu enda suurim “pärl”, mille oled leidnud?
S: Rahulik “jah” iseendale.
See hetk, kus sa enam ei tõesta, ei võrdle, ei peida.
Lihtsalt oled – täies mõõdus.
Mitte täiuslik, vaid ehe.
See tunne ei karju. Ta sosistab: “Sa oled kodus.”
Lõpusõna: Sukelduja pani käe südamele ja ütles: „Kui sa tahad seda, mis särab kaua,
pead olema valmis minema sinna, kuhu vähesed lähevad – sest mitte kõik ei otsi pärleid.
Mõni jääb kivi juurde.
Aga sina saad valida.”
