Paulo Coelho on hirmu kohta öelnud: “Ärge andke oma hirmudele järele. Kui teete seda, ei saa te oma südamega rääkida! Ainult üks asi muudab unistuse saavutamise võimatuks: hirm ebaõnnestumise ees.”
Elas kord väikeses külas noor sepp. Noormees oli oma käsitöös osav ja külaelanikud hindasid tema tööd kõrgelt. Kuid noorel mehel oli üks saladus: ta kartis meeletult kõrgusi. Iga kord, kui ta vaatas küla keskel kõrguvat kellatorni, tundis ta südames hirmu ja ärevust.
Ühel päeval juhtus midagi ootamatut. Küla vanim kellatorn, mille tipust inimesed aega vaatasid, läks katki. See suur kell seisis vaikselt ning küla jäi ilma oma tähtsaimast ajamõõtmisvahendist. Külaelanikud olid mures ja otsustasid kokku kutsuda nõupidamise, et leida probleemile lahendus.
“Me peame leidma kellegi, kes suudab torni otsa ronida ja kella parandada,” ütles küla vanem.
Kõik vaatasid noore sepa poole, sest nad teadsid, et tema on kõige osavam sepp kogu külas. Kuid noormehe nägu kahvatas. Mõte kõrgustes ronimisest tekitas temas sügava hirmu.
“Mina… ma ei saa,” sosistas ta. “Ma kardan kõrgusi.”
Küla vanem naeratas mõistvalt. “Hirm on loomulik, noormees. Aga mõtle, kui oluline on see kell meie kõigi jaoks. Võib-olla leiad sa julguse oma hirmust üle saada.
Sepp veetis järgmised päevad rahutult, kaaludes oma otsust. Ta mõistis, kui tähtis on kell küla jaoks, kuid tema hirm kõrguste ees oli ülekaalukas. Lõpuks otsustas ta, et peab vähemalt proovima.
“Ma pean seda tegema,” mõtles ta. “Kui ma ei suuda, siis ei suuda, aga ma ei saa loobuda ilma proovimata.”
Varahommikul, kui päike alles tõusis, kogunesid külaelanikud kellatorni juurde, et toetada noor seppa. Süda värisemas ja käed higised, hakkas noormees ronima mööda kitsast redelit. Iga sammuga tundis ta hirmu kasvamas, kuid ta keskendus oma hingamisele ja kordas endale: “Ma saan hakkama. Ma saan hakkama. Ma saan hakkama.”
Kui ta jõudis torni tippu, tundis ta hirmu tippu jõudmas, kuid vaatas siis alla ja nägi kõiki külaelanikke, kes vaatasid teda toetava pilguga. Ta hingas sügavalt sisse ja keskendus oma tööle. Käed kindlalt kella mehhanismil, hakkas ta seda parandama.
Peagi kuulis küla all olev rahvas kella tiksumist ja siis kõlas võimas kellalöök. Kõik puhkesid rõõmuhõisetesse. Noor sepp naeratas ja tundis kergendust. Ta oli suutnud oma hirmust üle saada.
Kui ta lõpuks redelit mööda alla ronis, tervitasid külaelanikud teda aplausiga. Küla vanem astus tema juurde ja ütles: “Noormees, sa oled meie kangelane. Sa ületasid oma hirmu ja tegid midagi, mis on kogu küla jaoks oluline. Hirm ei ole midagi, mida peaksime vältima, vaid midagi, millest peame läbi minema.”
Sellest päevast alates ei kartnud mees enam kõrgusi. Ta mõistis, et hirmust jagusaamine nõuab julgust ja otsusekindlust, kuid see on alati väärt pingutust. Küla kell töötas jälle ja poiss oli õppinud elu ühe tähtsaima õppetunni: hirmust saab jagu, kui sellele vastu astuda.
Ja nii sai noorest sepast suur kangelane, mitte ainult oma käsitööoskuse, vaid ka oma julguse ja otsusekindluse tõttu. Külaelanike südametes ja mõtetes jäi ta alati meelde kui mees, kes võitis oma hirmu ja andis külarahvale tagasi nende aja.
Loo moraal: Hirm on loomulik ja vältimatu osa elust, kuid selle ületamine nõuab julgust ja tegutsemist. Sageli on hirmust jagusaamine palju vähem kohutav kui elamine pideva alateadliku hirmuga. Tegutsemine on parim viis hirmuga toimetulekuks ja enesekindluse suurendamiseks.
Dorothy Thompson on öelnud: “Elama hakkame me alles siis, kui ületame oma hirmud.”
