Neljateistkümnenda sajandi algusaastatel rajati Kesk-Euroopas katedraali vundamenti. Töödejuhatajaks oli munk, kellele usaldati kõige mustema töö tegijate ja käsitööliste kamandamine. See munk otsustas uurida kiviraidurite töömeetodeid. Ta plaanis välja valida kolm kiviraidurit, kel on oma elukutse kohta erinev vaatenurk.
Ta läks esimese kiviraiduri juurde ning kõnetas teda: “Mu vend, räägi mulle oma tööst.”
Kiviraidur peatas hetkes töö ning vastas katkendlikul häälel, täis viha ja vimma: “Nagu näed, istun ma siin oma kiviploki ees. Selle mõõdud on meeter, pool meetrit ja pool meetrit. Ja mul on tunne, et iga peitlilöögiga vastu plokki täksin maha tükikese oma elust. Vaata, mu käed on mõhnalised ja kõvad, mu nägu on kortsuline ja mu juuksed on hallid. See töö ei lõpe iialgi, iga päev ühtemoodi. See vaevab mu ära. Kus on rahulolu? Alles palju aastaid pärast mu surma saab sellest katedraalist valmis ehk veerand.”
Munk läks teise kiviraiduri juurde, “Vend, sõnas ta, “räägi mulle oma tööst.”
“Vend,” vastas kiviraidur pehmel, mahedal häälel, “nagu näed, istun ma siin oma kiviploki ees. Selle mõõdud on meeter, pool meetrit ja pool meetrit. Ja mul on tunne, et iga peitlilöögiga vastu plokki kujundan oma elu ja tulevikku. Vaata, mu perekod elab mugavas majas, palju paremas kui see, kus ma ise üles kasvasin. Mu lapsed käivad koolis. Kahtlemata tahavad nad elus veelgi rohkem saavutada kui mina. See kõik on saanud võimalikuks tänu mu tööle. Selle, mille annan katedraalile oma oskustega, annab katedraal mulle tagasi.”
Munk läks kolmanda kiviraiduri juurde. “Vend,” ütles ta, “räägi mulle oma tööst.”
“Vend,” vastas kiviraidur rõõmust pulbitseval häälel naeruselt, “nagu näed, istun siin oma kiviploki ees. Selle mõõdud on meeter, pool meetrit ja pool meetrit. Ja ma tean, et iga peitlipaitusega vastu plokki vormin ma saatust. Vaata, kuidas selle kivi pealispinna sisse peitunud ilu nähtavaks saab. Siin istudes ei juubelda ma ainult oma ametioskuste ja meisterlikkuse üle, vaid annan ka oma panuse kõigele, mida kogu universumis väärtustan ja millesse usun. Neid väärtusi sümboliseerib seesama katedraal, kus iga inimene annab teiste heaks endast parima. Kuigi ma terve katedraali valmimist kunagi ei näe, olen selle ploki kallal töötades endaga rahul. Ja olen tänulik, et see katedraal seisab veel tuhat aastat justkui tuletorn, tähistamaks kõike seda, mis on meie jaoks väärtuslik – see katedraal on nagu testament, mille nimel kõigevägevam mind maa peale on loonud.”
Munk lahkus ning mõtles kuuldu üle järele. Ta magas sel ööl rahulikumalt kui kunagi varem, esitas lahkumisavalduse töödejuhataja kohast loobumiseks ning asus kolmanda kiviraiduri juurde õpipoisiks.
Loo moraal, võtmejäreldused:
Igaüks meist võib loost õppida seda, mida ta tahab või vajab, lood ei sea tingimusi, vaid annavad soovitusi.
Väga tühine kiviraiumise töö saab osaks palju suuremast ettevõtmisest, nii vaimsest kui ka füüsilisest ehitusest.
See projekt pürgib taevasse, ületades maapiire – ja ka ajapiiranguid, sest katedraale ehitatakse mitte kuude või isegi aastate, vaid sajandeid. Eluaegne töö võib anda vaid väikese panuse struktuuri, mis ühendab minevikku ja tulevikku, ühendab erinevate põlvkondade inimesi, ühendab nende jõupingutused eesmärkide nimel.
Kolmas kiviraidur tuletab meile meelde, et üksikisikust ei piisa, kui me tahame muuta maailma.
Iga üksikisik vastutab oma hoiakute eest ise.
Sa saad elult samapalju, kui elule vastu annad.
Loovus on meile kõigile seesmiselt omane, aga selle vabastamiseks on vaja teatud hoiakuid ja tahtejõudu.
Igaüks meist on osa suuremast ja avaramast süsteemist.
Tasu pole alati materiaalne.
Loomingu imetlemiseks ja ülistamiseks on palju võimalusi.
Iga käitumise pealispinna all on mustrid ja struktuurid.
Tundmatu autor