Mõnikord usaldame inimesi kogu südamest.
Anname neile vaikuses oma parima – headuse, helluse ja haavatavuse.
Me usume, et nad hoiavad meid sama hoole ja armastusega, nagu meie neid.
Aga vahel juhtub, et just need, kellele kõige enam toetume, teevad kõige sügavama haava.
Löök hinge ei jäta sinikat – aga see jääb kumisema.
Vaikuses kõlab küsimus:
“Miks sa tegid mu hinge katki?”
Ma ei usu, et keegi sĂĽnnib sooviga haiget teha.
Elu karastab, tuimestab, muudab meid ettevaatlikuks või hajameelseks.
Mõni lõhub teadmatusest. Mõni hooletusest. Mõni lihtsalt seepärast, et ei oska armastada paremini.
Aga kas see teeb valu väiksemaks?
Ei.
Valu jääb – nagu killud purunenud peeglist: teravad, lõikavad ja moonutavad.
Kõige raskem on mõista, et keegi teine ei saa meid terveks teha.
Ei saa tagasi anda hetki, mil tundsime end hoituna.
Ei saa kustutada sõnu, mis jäid meist maha kui armid.
Aga võib-olla… võib-olla just nendest haavadest hakkame me kasvama.
Võib-olla pole katkine hing lõpp, vaid algus.
Uus võimalus ehitada ennast üles – tugevamalt, teadlikumalt, enda tingimustel.
Kas ma andestan? Võib-olla.
Kas ma unustan? Ei.
Aga ma luban endale, et see valu ei tee mind kibestunuks.
See saab minu jõu seemneks, mitte mu vanglaks.
Ja võib-olla, kui sina kunagi tagasi vaatad, saad aru, et mõni haav ei kasva kinni –
ja mõni inimene ei saa kunagi aru, kui sügavale ta lõikas.
Aga mina…
…mina valin kasvada.
Killudest. Vaikusest.
Ja armastusest iseenda vastu.