Ta istus akna all, vaikses toas
ning vaatas, kuidas vihmapiisad mööda klaasi alla voolasid.
Ta soovis, et ka tema sees olev valu võiks nii lihtsalt lahkuda – libiseda mööda südame seinu alla ja kaduda kuhugi kaugele, kuhu ei ulatu enam mälestused ega haavad.
Aga hingevalu ei olnud vesi.
See oli raske, must, kleepuv – nagu aeglaselt voolav tõrv, mis oli end laotanud tema südamesse, määrinud kõik heleda ja hoitud mustaks.
Ta mäletas veel selgelt, kuidas kõik algas –
naeratused, arglikud pilgud, kerged puudutused, esimene lootus, esimene armastus.
Ja ta mäletas, kuidas kõik lõppes –
vaikuses, sõnadeta, justkui keegi oleks tuled ära kustutanud,
ja ruumi jäänud tühjus neelanud ta enda alla.
Aeg, pidavat ravima.
Aga ta tundis, et aeg ei paranda – aeg süvendab.
Iga päevaga tundus valu justkui tihedam,
iga ööga natuke lõputum.
Ühel päeval ta lihtsalt tõusis.
Võttis mantli, aga mitte vihmavarju.
Ta astus vihma kätte – külm, terav vihm kattis ta hetkega.
Vesi jooksis üle tema juuste, alla kaela, mööda selga.
Ta ei hoolinud.
Ta kõndis, kuni ei jaksanud enam,
ja siis lihtsalt seisis – ligemärg, vait, väsinud.
Vihm segunes tema pisaratega,
ja ta ei teinud vahet, kumb kumba pesi.
Peas keerles kõik – head mälestused, halvad hetked, naer ja nutt, ootused ja kaotused.
Kõik oli üheks saanud.
Ja just seal, selles märjas vaiksuses,
ta mõistis: valu on märk, et ta on elus.
Et ta on armastanud, sügavalt, päriselt.
See armastus oli andnud ja võtnud,
aga see oli olnud tema elu osa.
Valus, jah. Aga päris.
Ehk ühel päeval see valu muutub.
Mälestuseks, kergenduseks, võib-olla isegi tänutundeks.
Võib-olla jääb see alati temasse –
väikese varjuna, mis õpetab usaldama harvem, aga hoolima sügavamalt.
Vihm jäi järele.
Pilved hajusid aeglaselt.
Ta hingas sügavalt sisse.
Veel mitte täna… aga ühel päeval hingab ta jälle – ilma valuta.