Ühel päikeselisel hommikul otsustas õpetaja viia oma õpilased metsa, et rääkida neile loodusest. Nad kogunesid metsalagendikule, kus kõrged puud pakkusid varju ja õrn tuul paitas nende põski.
„Loodus on meile parim õpetaja,“ alustas õpetaja. „Ta ei räägi sõnadega, vaid oma kohaloluga. Vaatame korraks ringi. Mida näete?“
Õpilased tõid välja erinevaid asju: üks nägi lilli, teine kuulis linnulaulu, kolmas imetles pilvede liikumist. Kõik nõustusid, et loodus oli ilus ja rahustav.
Siis tõstis õpetaja maast maha langenud lehe. „See leht oli kord osa tugevast puust,“ selgitas ta. „Nüüd on see langenud, kuid tema ülesanne pole lõppenud. Ta muutub mullaks, toidab juuri ja aitab uut elu kasvada.“
„Mida see õpetab meile elust?“ küsis õpetaja.
Üks õpilastest vastas: „Et isegi siis, kui midagi tundub lõppevat, algab midagi uut.“
„Täpselt,“ noogutas õpetaja. „Loodus õpetab meile ka kannatlikkust. Vili ei valmi enne õiget aega, puu ei sirgu päevaga. Kõik, mis väärt on, vajab aega.“
Seejärel juhatas õpetaja õpilased metsajärve äärde. Vesi oli vaikne, peegeldades nende nägusid. „Mida te siin näete?“ küsis ta.
„Enda peegeldust,“ vastas üks õpilane.
„Ja see ongi elu peegeldus,“ ütles õpetaja. „Kui oled rahulik ja tasakaalus, peegeldub ka maailm sulle rahu. Kui oled tormiline, on ka veepind rahutu.“
Õpilased jäid mõttesse, vaadates peegelsiledat järvepinda. Neil oli õppetund elust, mida nad polnud varem mõistnud. Nad mõistsid, et loodus pole ainult koht, kus käia, vaid ka koht, kust õppida.
