Elas kord mees nimega Karl, kes kandis endas aastaid kibedust ja viha. Noorpõlves oli ta kaotanud oma parima sõbra Marteni usaldamatuse ja reetmise tõttu. Karl uskus, et andestamine näitab nõrkust, ning selle asemel lasi ta haavadel kasvada rasketeks koormateks, mis varjutasid tema elu.
Üks päev, kui Karl jalutas järve ääres, kohtas ta juhuslikult eakat naist, kes istus pingil ja vaatas vaikse veepinna poole. Naine naeratas ja küsis: “Miks kannad sa nii rasket koormat enda sees?”
Karl vaatas teda imestunult ja vastas: “Ma ei saa unustada, mis minuga tehti. See valu on osa minust.”
Naine noogutas arusaavalt ja ütles: “Andestamine ei tähenda unustamist, vaid see annab sulle võimaluse olla vaba. Hoides viha, karistad ainult iseennast.”
Karl vaikis, kuid need sõnad jäid teda kummitama. Ta hakkas mõtlema sellele, kuidas viha oli teda aastate jooksul muutnud – ta polnud enam see rõõmus ja avatud inimene, kes ta kunagi oli. Ta otsustas, et on aeg oma minevikuga leppida.
Karl kirjutas Martenile kirja, milles ta jagas oma valu, kuid ka oma otsust andestada. Kui ta kirja postkasti laskis, tundis ta rinna pealt kaduvat koormat. See oli esimene samm vabaduse suunas.
Möödus mõni nädal, kuni Karl sai ootamatult vastuse. Marten tunnistas oma vigu ja palus andestust. Sel hetkel mõistis Karl, et andestamine oli kink mitte ainult Martenile, vaid eelkõige talle endale.
Sellest päevast alates sai Karl tagasi oma rahu ja rõõmu. Ta mõistis, et andestamine on teekond, mis algab otsusest lasta lahti ja liikuda edasi.
Loo moraal: Andestamine ei muuda minevikku, kuid see loob tulevikuks uue võimaluse. See on kingitus, mille anname eelkõige iseendale.