Ühel vaiksel õhtul istus Mario de Andrade oma sõprade seltsis, kui üks neist küsis: „Mario, kuidas sa suudad alati leida elurõõmu, isegi kõige raskematel hetkedel?“
Mario naeratas rahulikult ja ütles: „Elu on nagu muusika – oluline on tunda rütmi, mitte lugeda noote. Nootide lugemine on vajalik, kuid kui sa jääd ainult nende täpsust jälgima, kaotad sa kogu meloodia. Elu ilu peitub rütmi tundmises ja sellega kaasa liikumises.“
Sõber jäi mõttesse. „Aga kuidas seda rütmi tunda?“ küsis ta lõpuks.
Mario vastas: „Sa pead õppima kuulama – kuulama oma hinge, oma südant ja ümbritsevat maailma. Kui sa kuulad, märkad, et igal hetkel on oma meloodia. Mõnikord on see rõõmsameelne tants, teinekord aga vaikne ballaad. Pole tähtis, milline lugu hetkel mängib – oluline on olla kohal ja tunda seda rütmi, isegi kui see ajutiselt katkeb.“
Ta vaikis hetkeks ja jätkas: „Elu on voolamine, mitte jäik plaan. Kui sa keskendud ainult nootide lugemisele, jäävad sul kuulmata meloodia sügavamad kihid. Aga kui sa usaldad elu rütmi, siis isegi keerukamatel hetkedel leiad harmoonia, mis paneb sind liikuma.“
Sel õhtul läksid sõbrad laiali Mario sõnadega oma mõtetes kaja tegemas. Igaüks neist mõistis, et elu tõeline väärtus ei seisne täiuslikkuses, vaid voolamises ja meloodia tunnetamises.
Moraal: Elu ei ole täiuslike nootide lugemine, vaid meloodia tunnetamine ja rütmiga kaasa tantsimine.